Kuvatud on postitused sildiga tunne. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga tunne. Kuva kõik postitused

Pormeistri kolmnurk


Asjade kulg on ju ekstrahuvitav ja täiesti etteaimamatu. Nii sattusin ma kahe nädala jooksul kolmele üritusele. Vaid esimene neist oli varem ette planeeritud. Seal esimesel üritusel mulle jõudis pärale, et viibin meie arhitektuuri grand old lady projekteeritud hoones Jänedal. Õnneks oli mul aega seal pikemalt ringi vaadelda ja juurelda.
Möödus mõni päev, kui mulle teatati, et olen oodatud ühele teisele üritusele. Ja üllatus missugune, kohaks oli lillepaviljon. Kuigi üritus ise oli huvitav, ma siiski vist peaaegu poole aja mõtlesin Pormeistrile ja sellele hoonele.
Lillepaviljoni üritusel pandi mulle pihku kutse kolmandale üritusele ülejärgmisel päeval Tartus. Ja taas olin ma Pormeistri hoones. Vahtisin ringi ja oli põnev.

Kas on see vaid kolmnurk, või tuleb siit veel?

Lisatud foto on netist võetud. Sel on Eesti ajaloo ainukene disainlaut, teadagi kelle tehtud. Kahjuks on nii, et hiljuti lammutati see ehitis, et asemele teha uus eurolaut, mis on täiesti sisutühi oma välimuselt. Just neljapäeval vaatasin järgi. Kuna mul endal ei olnud seda lauta pildistatud, pean leppima teiste tehtud piltidega.

Juhuslikud juhused

Sain viimaseks sünnipäevaks kaks keraamilises tassis küünalt. Kinkija ütles, et need on Venemaalt toodud. Just hetk tagasi lugesin üht oma igapäevast foorumit, kus oli ühes postituses link, mis viis järgmisesse foorumisse. Ja ses järgmises oli jälle link, mis viis ühte venekeelsesse foorumisse. Selle avanud, leidsin eest foto, millel ilutses samasugune tass. Seekord kohviga.

Solaris on kräpp

Käisin kaesin täna ära superriigi superpealinna superkaubamaja Solarise. Solaris võrduks justkui Viru keskuse odav plagiaat (mitte et Viru keskus ei oleks odav eksole). Ma ei olekski sinna sattunud, kuid reklaam suuuurest Apollo raamatupoest ei suutnud mind sest majast eemale hoida. Sõitsingi siis linna, et käia ära Solarises. Sisenedes üsna kitsast (Estionia poolsest) sissepääsust lööb esmalt laksakaga näkku maja värvigamma. Rõve kollane! Edasi on kõik justkui Viru - poed ja kohvikud, keldris paiknev toiduosakond, ebamugavalt paigutatud eskalaatorid, üle kõige möirgav TAUSTAmuusika... Ja kui palju plastmassist taimi!

Toiduosakond on tulvil saksamaist piima- ja lihakraami, millel puudub eestikeelne tooteinfo. Kauplus ise - täiesti tavaline. Ka ripplaest alla rippuv hiiglaslik kristalllühter ei parandanud nagu tuju. Saialett tavaline Fazeri oma, mis igas selveris olemas. Ei tekkinud tunnet, et tahaksin midagi osta. Kuna ma ei ole Saksamaise kraami austaja (üleüldse mulle ei meeldi sakslased ja saksa keel on nõmedalt raske ja koledakõlaline), siis nende "nišš" mind ei meelita, pigem peletab.

Raamatukauplus, mille pärast sinna läksin, paikneb teisel korrusel. Pood on küll hiiglasliku pinnaga, kuid valik on sama, mis Viru tänava armsas Apollos. Kui Viru tn poes on raamatud riiulites, siis Solarises on kõik laudadel segamini (mõni riiul oli ka ikka). Sellest tulenevalt ei ole võimalik saada mingit ülevaadet - kõike on pandud kõikjale. Kaupluse kujunduses on erinevate osakondade eraldamiseks kasutatud allatoodud lagesid (erksates tumedates värvides). Seal all seistes on tunne, justkui hakkaks lagi pähe kukkuma, tahaks kükitada või midagi muud sellist. Solarises peaks üleüldse selle laeteemaga ettevaatlik olema.

Kokkuvõtvalt. Solaris on kräpp - 100%! Kui siiamaani öeldi, et kestab postmodernism, siis see on juba hoopis hullem tase. Kahjuks ma ei oska sellele kompotile nime anda. Hakkan seda maja kasutama juhul, kui peaksin seal juures pikalt bussi ootama või vaja vihmavarju minna. Sisetunne aga ütleb, et see maja kestab ehk samakaua, kui Sakala samal kohal. Siis on inimestel võibolla julgust välja öelda millise junnkärakaga on maha saadud. Kui Sakalast oli mul kahju (tõsiselt kahju!), siis Solarise lammutamisel oleksin kindel abikäsi.

:)

Foto


See ei ole öko, see ei ole mahe, see ei ole ka kräpp. See on Tavaline pilt! Tavaline loodus! See on Head Eesti Asjad. (Ei ole nõgesemahlaga nanotehnoloogiline Saksamaa tervisekraam).

Pühakute laul

Pidin siia panema lingi lehele Head Eesti Asjad. Ma ei tee seda. Eks igaüks saab ise googeldades selle lehe leida. Mind köitis esmalt üllas eesmärk koondada kodumaiseid puhta toidu tootjaid. Aga eks igal õunal ole oma uss ja HEA uss peitub nimede Bioteek ja Bioneer taga. Siiski on kõige taga alati mingi kindel tsunft, kes tegelikult müüvad ka muu maailma ökostaffi. Ja seda isegi aktiivsemalt, kui kodumaist NORMAALSET kraami. Ma arvan, et puhtaks elamiseks ei pea sööma Prantsusmaal tehtud saiakest või kõrvenõgesepastat. Miks ei võiks keegi ometi ükskord teha näiteks tavalist puhast ja söödavat MAKARONI või muud sellist. Inimesed, tehke hakklihakastet ja kasvatage ise endale üks porgand ükskord ometi! Siis alles võib öelda: Head Eesti Asjad!

Sõnad mahe ja öko hakkavad vaikselt oksele ajama. See ei saa olla enam muud, kui ullik-keskklassile suunatud rahateenimisvõimalus. Öko on lihtsalt üks tarbimisühiskonna lisaharu.

Viibisin hiljuti ühes kodus, mis ei ole jäänud puutumata majanduslangusest. Lihtsalt tööd ei ole ja palka vähendati. Ometi oli seal toidulaud lookas. Muidugi oli see maapere. Laual olid liha, muna, kartulid, seened, salatid, kaalikas, porgand, marjad maasikatest jõhvikateni. See kõik oli täiesti tavaline, HARILIK ja ÕIGE. Keegi ei seletanud mingist ökost või mahedast. Nad lihtsalt ei osta poest kräppi - eestikeeles paska. Ja ma tulen tagasi Tallinna ja mida ma näen? Rahvas ajab taga ökot, halab et on raske ja midagi pole süüa. Presindendiprõua võitleb kommivabrikuga, telekas reklaamib danacoli ja inimestel soovitatakse süüa multivitamiine (kus sees on aspartaam ja toiduvärv). Haige ühiskond on meil, ma ütlen.

Millal saadakse aru, et mahe ei võrdu ainult nõgesesupp, õuesõpe ei tähenda ainult parmupilli mängimist püstkojas ja naturaalne rõivas võib olla ka muud, kui kartulikott!

Üks päev...

...kõigest üks päev mu tavalises elus. Ometi on mõned päevad nii ilusad ja tunduvad nii pikad, nagu oleksid need kogu aeg. Viibisin täna imelistes kohtades, nägin imelisi inimesi ja kõik oli justkui otse minu jaoks loodud. Mind justkui nagu oodati. Kõikjal kuhu astusin. Tänane päev kinnitab, et elu ongi muinasjutt. Igaühe enda muinasjutt. Ja igaüks ise saab olla enda muinasjutu looja.

Muidugi on punkt üks MÕTE, sest olen ka sellele saanud ideaalseid tõestusi, kuidas mõte muutub reaalsuseks. Lihtlabasest mõttest saab täiesti selgelt meie ees seisev olukord või seisukord. Seega, mõte ennekõike.

Rohkem ei räägi, sest mitteasjaosalistel pole vaja rohkem teada.

Ka homne päev on tegus.

Küsimus



Kas asi on mõtetes? Rahas? Rahvuses? Mis oleks Eestis selle jalakäijate ala asemel? Meil mahuks siia ilusti neljarealine maantee. Jalakäijate peale oleks see ju ilmselge maailma raiskamine! Või mis?

Foto ei ole minu! Pildile klikates saad originaallehele.

Mõttel on jõudu

Mõtlesin eile kolimisteema üle ja selle üle, kui kaua veel praeguses kohas elada saan. Tegelikult on mul ka uus elukoht põhimõtteliselt teada. Mõtlesin, et kui sinna uude kohta peaksin kolima, jääks see minu jaoks Tallinnas viimaseks. Siia linna ma päris oma elamist soetada eluilmas ei saaks (ma ei saaks niipalju laenugi) ja ega ei tahakski. Ja nii mõtlesingi, et sest järgmisest kohast on ainukene tee tagasi maale. Ükskõik mis moel.

Ja täna see juhtus, kõigest 24h peale mu mõttetööd. Pean kuu ajaga välja kolima.

Väga põnev on jälgida samas ka Mangi ennustusi nii tähtkujule kui rotile, mis jälle tahavad täppi minna. Muutused toimuvad raginaga: koolide lõpetamised, mõttemaailma muutumine, elukoha vahetus. Isegi blogi väljanägemise olin sunnitud uueks muutma!

Viimase reana kirjutab Mang: Rotil pole põhjust muudatusi karta.

Paras hetk...

...on teha siia üks postitus. Täna oli mul viimane sessipäev koolis. Kuigi lõpuks pidada on seda liig, kuna järgmine nädal on veel kutseeksam ja mõned kirjalikud töödki teha veel vaja. Ja kooli lõpp on alati alguse algus, mitte millegi lõpp. Sain mingis mõttes täna ülioluliselt targemaks. Mitte erialaselt vaid muus mõttes. Ja see on suund, mis vajab arendamist. Vahel piisab suurteks avastusteks vaid üliväikestest ajadest. Tänan väga inimest, kes teeotsa ette näitas!

Kui paljud usuvad horoskoope? Mina neid igapäevaseid ei usu, pole vist kunagi uskunud. Aga eelmine aasta läks Mangi aastahoroskoop minu pihta hiilgavalt täkkesse. Eriti vaadete muutumise, olukordade paranemise ja töökoha vahetuse kuuga. Otsisin nüüd välja ka selleaastase temapoolse ennustuse. Ja ennäe! Ka seekord on asi täppi läinud. Ennustatud on nii rahalise seisu paranemist, elu kiirenemist, muutusi kui ka haigust. Kõik need on olnud või tulnud. Polegi vist olnud veel mu elus nii tihedat ja samas nii põnevat perioodi. Ja rosinaks on ülimeeldiv detsember. Ootan sedagi rõõmuga. Naasen siis pikalt puhkuselt tööle. Sellist puhkust olen ammu oodanud. Mis sest, et enamus läheb seekord koolidega sähmimise alla, olen rahul ja tunnen juba praegu end mingis mõttes puhanuna. Rohkem värsket verd ja õhku, seda ongi vaja!

Sellel nädalal on mu energiavarud lõpuks ometi kasvama hakanud. Võimalik, et peamiselt tänu inimestele, kes mind on ümbritsenud ja mulle endale ka. Muidugi ka paranevale tervisele, mis jube pikalt vastu haukus. Jõudsin olla koolis, jõuda koju linna, käia poes, süüa vaaritada ja isegi koristada. Muusikat kuulata ja telekat vaadata ja siia postitada.

Pikemateks kokkuvõteteks ei ole veel hetkel sobiv aeg, jõuludepaiku ehk.

Taimed on inimesed. Inimesed on taimed.



Kas on üldse võimalik vedada paralleele? Leida sarnasusi? Vahel võivad inimesed olla ka kõige suurematest nõgestest nõmedamad või vastikumad kui takjad juustes. Ja samas on jälle vastupidi. Miks mõni pildistab taimi, mitte inimesi? Kas pole võimalik, et ta näeb taimedes sama või rohkemgi veel, kui inimeses? Mõtlen siin all keerukust, mustreid, eluprotsessi üldiselt. Keskkonda, milles peame elama, mis meid ümbritseb ja mis meile nii mõndagi ette dikteerib.

Kohtasin reedel üht inimest, kes mind tunneb, kuid ei teinud minust väljagi. Kui talle otsa vaatasin, siis tegi ta nii, nagu ei märganudki mind. Ta astus mängu aga hoopis sobivamal hetkel. Hetkel, kui mulle oli võimalik ära panna. Just siis, kui mu pihta miskit öeldi ja tundsin nõmedat tähelepanu endal. Just siis oli vaja temal kõrvaltkuulajana hõisata, et oh tere sina ka siin! Ja mind kätlema tormata. Sellega meie kontakt ja suhtlus päeva jooksul piirdus. Mõtlesin siis selle üle hiljem natuke, et miks inimesed nii teevad?

Täna, neljapäeval, tegin aga mina ise midagi sarnast. Kohtasin väga äkitselt üht inimest, kes on kunagi enda upitamiseks minule pähe astunud. Muidugi ta sai oma upitamised tehtud, mina langesin sellega aga madalamaks kui muru. No ehk ta jäi rahule. Ja täna tegin ma, nagu ei oleks ma teda kunagi tundnud. Kõndisin mööda 0,4 meetri kauguselt aegluubis. Läksin oma teed ja mõttes lootsin, et me enam iialgi ei kohtuks.

Sama, mis eelmisel postitusel


Olen ringiga samas punktis, kus nädal tagasi. Samas paigas, sama arvuti taga, sama situatsioon. Vaid tervis on juba parem. Ja homme hommikul sõidan Tallinna hoopis ringiga - Pärnu ja Sindi kaudu. Olen haigena rännanud nende kahe nädala jooksul rohkem kui enne seda tervena. Tallinn - Kodu - Tallinn - Luua - Tartu - Tallinn - Kodu - Sindi - Tallinn. See peaks olema mu lõplik marsruut siis homme õhtuks. Ohh, kui vaid tervis vastu peaks ja mind kõigest puhtalt välja veaks. Riim. Siis oleksin ehk tibake kusagile lähemal. Õnnelikum? Mis see õnn üldse on? Ei, lihtsalt tahan endale sünnipäevakinki ja kui eriti tubli olen, siis saan lisaks veel veebruarikuuks ühe suure asjaga ühele poole. Olen praegugi endaga rahul, vaid tervis on nigel ja seda ma ei oska ka kuidagi enam paremaks võluda. Võlujõud ei aita enam, eks tuleb ära kannatada.

Käisin täna esimest korda väljas üle pika aja. Ma ei mõtle mingit koosolemiskohta vaid õues noh. Käisin kodulähedal metsas ja tõin paraja koguse võiseeni. Kupatasin ära ja nüüd panen nad sügavkülma. Siis saab millaski seenekastet teha. Kuna viimased nädalad on olnud kuivad, siis seeni enam eriti juurde tulemas ei paista. Enamik olid vanad, võiseentest. Ja kuuseriisikad puha kõik. Ja korjamata! Keset inimasustust! Korjasin pihlakaid, neid on hea talvel niisama süüa või tee sisse toppida. Midagi ikka annavad. Kuid raudrohi jäigi korjamata, mida ma nii ette kavatsesin sel aastal. Neid küll veel praegu õitseb mõnel pool, aga ma ei usu neil hilistel erilist ravivõimet olevat. Las olla niisama.

Pildistamisisu endiselt ei ole. Kuigi objekte on küll, mis vajaksid jäädvustamist. Oma mälule tagavaraks või siis teistele. Täna oli ETV pealt huvitav saade. Kopeerin siia teksti:

Teadlased: Kärt Summatavet.
Kunstidoktor Kärt Summatavet on suutnud ühendada teadus- ja kunstiloomingu. Tema teadustööle eelnes kunstnikuna tegutsemine ja seepärast oskas ta ka esitada küsimusi, mille peale vaid teoreetikud ei tuleks. Mõlemaid tegevusi ühendab aga vaimne looming. Kui kunstis põhineb loometegevus enamasti rohkem looja tundeelul, siis teaduses tagab edu kannatlik ja põhjalik uurimine. Kärt Summatavet mäletab endas uurija vaimu juba varasest lapsepõlvest. Ta on inimene, kel meeldib vaadata asjade taha. Teadustöö tulemusel on muutunud ka tema ehtelooming sügavamaks ja väljendusrikkamaks. Kärdi meelest on teadlane uudishimulik, lahendusi otsiv ja iga hetk elus osalev inimene. Autor Tiina Rebane.

Kuigi sattusin teleka ette täiesti kusagilt poolepealt, oli see saade väga huvitav. Ja ma taipasin, et olen ise ka inimene, kes ennekõike tahab näha asjade taha. See on olnud minu aja arvamise algusest saati niimoodi, sest üsna kohe alguses mul oli võimalus näha väga tähtsate asjade taha. Kuigi ma pole seda nähtut veel siiani suutnud endale selgeks teha, oli see kindlaks märgiks, et maailm ei koosne vaid fassaadidest. Fassaadi taga on enamjaolt rohkem, kui selle ees.

Huvitav mis saab aasta pärast? Kas ma elan samas kohas? Olen ma kusagil mujal? Kas poliitika on ikka sama nõme? Kas raha on ikka nii odav? Kas ilmad on ilusamad? Kas kodumaine arhitektuur muutub veelgi kaunimaks? Kas mu arvutis olev muusika on endiselt minu jaoks väga hea? Seda kõike näeb alles aasta pärast. Praegu aga - Sindi kaudu külla õuduselukale nimega Tallinn.

PS. Miks mulle tundub, et entroopia võtab maailmas tohutul kiirusel maad? Ütleksin isegi, et entroopia asemel on tegu kaosega. Ja iga katse seda kaost natukenegi korrastada, muudab kaose veelgi suuremaks. Huvitav tekst.

Kodumaa ilu ja elu ilu. Kas näed?



Mõtlemisest. Kodust. Elust. Maalolemine on alati mu jaoks kuidagi aeg tagasivaatamiseks, samas ka edasivaatamiseks. Samuti tunde tekitajaks, et enam linna tagasi ei lähekski. Aga linnalgi pole viga. On võimalik elada, olla, tunda. Mõningate mööndustega muidugi. Eriti kehtib see Tallinna kohta. Praegu on juba sügis. Sügis on mu lemmikaastaaeg. Jaah, enamus nüüd mõtleb, et sellepärast, et sügis on masendav. Aga ei ole ju masendav. Sügis on ilus, värske, karge. Ja mitte ei masenda, vaid nagu lükkab pigem tagant. Võibolla ka seepärast, et aeg on maas. Mõtted on lahti ja pea on otsas jälle justkui nagu asja eest.

Olen maal. Üksi. Haige. Ikka veel. Ja ma lähen kohe varsti Tallinn bussile, et olla õhtuks linnas, et asuda jälle varahommikul teele, et olla hommikuks Luual. Luua mulle meeldib. Kohana. Sel kohal on imeline vägi. Kuid maale sõites, kui olin esimese hooga natuke pahur, et pean tulema hirmaeglase tiirutava bussiga, nägin ma midagi täiesti erilist. Peale Märjamaad vahtisin suu ammuli bussiaknast välja ja mind valdas täielik rahu. Võibolla oli see suurest energiapuudusest, haige siiski. Ma arvan, et siiski millestki muust. Eestimaa on kõikjal imeliselt ilus, kui väljuda ühest linnamonstrumist ja suurelt maanteelt kõrvale keerata. Ja ma vaatasin ja vaatasin ja sain teada, et on siiski täiesti ükskõik, kus me elame. Peaasi, et me elame. Eestimaal. Ja Eestimaa on midagi teistsugust. On selline maa, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Tuleb märkida, et jutt on täielikult maast, mitte sõnagi riigist! Riigitasandil ei ole vist enam muud järel, kui vaid üks globaalne mürareostus. Seetõttu tunnen endki siin kirjutades reostajana. Jah, parem on olla vait. Absoluutselt igas olukorras. Vahel ju siiski võib mõne mõtte siia puistata.

Olen kodus olles saanud väga palju mõelda. Mõtlesin inimeste ja seejärel alles asjade peale. Ka taimedele mõtlesin. Ja mõtlesin vaid häid mõtteid. Muidugi ka hästi palju miks-mõtteid. Aga need jäävadki ju alati vastuseta. Ja öösel vahtisin voodist kuud, kuna und ei tulnud, ja siis kirjutasin ühe luuletuse. Mu meelest tuli igati sisukas. Aga ma ei kirjuta seda siia. Miks? Sest kõik ju loevad. Heh.

Seal peale Märjamaad valdas mind õnnetunne ja see valdab mind siiani. Kahju ainult, et ma haige olen. Oleksin nii väga tahtnud külastada mõnda inimest, keda ma tähtsaks pean. Ja ma tean, et nad ei teagi, et neid väga tähtsaks pean. Õnneks nad ei tunne minust puudust. Ja seenel jäi käimata, tahtsin ju niiiiväga riisikaid. Riisikad tulevad järgmine aasta jälle. Ja pihlakad korjamata. Kummalisel kombel on inimesi, kes väga vähesega suudavad su maailmapilti palju huvitavamaks muuta.

Nüüd lähen siis tagasi linna. Algab jälle see tühja täis virrvarr, milles erilist mõtet ei leia. Vaid äraelamise mõtet. Ometi on seal park, mis mu jaoks tegelikult rohkem oluline, kui inimesed arvata oskaksid. Ja mõned inimesed, siiski vaid üksikud, seevastu aga hindamatud. Aga ma ei võta seda jauramist endasse, olen kui omas mullis. Ei võta seisukohti, ei lahterda end ega teisi. Ma ei kuulu kuhugi ühingusse ka mitte. Vabandan, äsjaloodud Eesti Arboristide Ühingusse siiski.

Panin vana pildi. Kuna maal pilte teinud pole ja linnapilti ka ei taha panna. Ei pane ja kõik. Sedapuhku siis kõrremaailm rabas. Ja ma tean, et seda lehte loeb ammuilma imevähe inimesi, kui üldse. No mis siin lugeda, kui juurde ei teki, eksole. Seega palun. Kui keegi loeb, siis jäta endast märk postituse alla. Nõus? Vastama ma end ei kohusta ;)

Linnud laulavad ka linnas


Pildil Kalevipoja säng Ehaveres Jõgevamaal.

Tahaksin siia kirjutada palju-palju küsimusi, mis kõik on jäänud seni vastuseta. Ma ei oska neile vastata, kuigi tahaks. Inimene on ikka mingite mõtete, tunnete ja inimeste loopida. Ikka visatakse teda ühest olukorrast teise. Ja see on ka õige, et mingisugune kindlustunne, stabiilsus, või mõte et "nüüd lõpuks on kõik hästi", tekib vaid hetkeks. Järgmisel juba on ta läinud. Ei mõtle siin mingisugust sügavamat aluspõhja, vaid hoopis elu lihtsamaid külgi. Mis vahetevahel polegi nii lihtsad. Hoian tagavaraks üht varuvarianti, justkui tagavaraelu või nii. Arvestan sellega peaaegu igal momendil. Ja siis kuulen ma miskeid kahinaid. Et kõik ei olegi nii. Või üleüldse. Kui otsustan NII, siis tekib kusagilt miski võimalus, küll õhkõrn aga siiski, et on võimalusi teisi. Kui otsustan NAA, ja olen juba kindel, et tahangi naa, siis on kohal jälle mingi teine võimalus. Kõik muudkui aga hargneb ja hargneb ja kokku ei saagi vist kunagi.

Tegelikult on vist ikkagi vaja oskust näha nende puude taga avarat maastikku?

Mu ees on kirev valikutemaa.

Kodu kui muutuv termin




Olen siin vist varemgi sel teemal lõnga venitanud ehk venitan siis veel. Eile oli meie pisikese kodukooli 20. aastapäev ja kokkutulek. Meeldiv sündmus oli. Muidugi on kõik nii drastiliselt muutunud vahepeal, kuid paljut on ka sama. Ruumid ja ka mööbel suures osas. Sama õpetaja laud ja samad kapid. Ka minu kapp oli alles. Sellega seonduvad mälestused ja tunded, sündmused.

Kuna olen kodus käinud niivõrd harva ja juba mitmeid aastaid, siis kõige rohkem on muutunud minu jaoks mu päriskodu. Inimese alateadvuses püsib kodu ikka millegi muutumatuna. On kindel tunne, kindlad asjad, maneerid, lõhnad, tunded. Ja neid ei ole enam. Ikka veel tunnen koju tulles automaatselt, et koer tuleb mind uksele vastu tervitama, et toas ootab mind sama vana nurgadiivan, et venna tuba on endiselt seal kus see olema peab, et kilekotisahtel on ikka samasugune ja sama koha peal. Vahepeal on muutunud kõik ja äraolemise tõttu on see kõik niivõrd võõras. Vaid mu enda tuba on jäänud samasuguseks kolikambriks. Eks inimene ka ise muutub aja jooksul ja seega tahaksin tuba muuta. Ka mu vana voodi ei tundu enam mugava ja kodusena, asjad sahtlites oleks justkui kellegi teise omad, või kuidagi seisma jäänud. Kuna üürin linnas tuba, siis puudub mul ka linnas kodutunne. Kuigi kõik on mugav ja elatav, puudub seal kodutunne. Pole võimalik midagi enda järgi muuta. Ilmselt kui koliksin ka täiesti uude elamisse, värviksin-tabeediksin kõik ikkagi oma käega üle. See on vist ülioluline. Muidugi on praeguses elukohas tekkinud mõningane kodutunne. Näiteks tänav on juba kodutänav. Sinna keerates tunned, et on midagi lähedast, midagi omast. Uksest sisenedes tekib tunne, et oled kuhugi jõudnud. Kuid vähem kui poole aasta pärast ootab taas kolimine. Jälle koduvahetus, jälle kohanemine, jälle mingi üürikas. Asjade otsas elamine.

Käisin täna väljas. Külavahel ja meie aiamaal. Aiamaa on nüüdseks täiesti maha jäetud. Ja jälle muutunud tundmatuseni. No see on muidugi paratamatus praegusel hetkel. Küla on kuidagi kolgastunud. Ja meie ainus allee saeti nüüd lõplikult maha. Mul ei olegi selle vastu midagi, nagu mõned arvata võiksid, sest see oli viiekümnendatel istutatud papliallee ja puude eluiga oligi kohekohe lõppemas. Kahju on vaid sellest, et elamute ja tööstushoonete vaheline ala vajaks uut alleed, mille peale aga meie vallas mõelda ei osata. On selline sportlaste vald kohe, midagi pole teha. Vaatasin haljastust ja jõudsin järeldusele, et midagi on ikkagi vaja ette võtta. Kindel on üks, et erinevaid kortermaju ja vald kõiki ühte meelde saada on võimatu ja praeguseks tehtud laastamistööd ka ilma armideta likvideerida ei õnnestu. Kuid siiski ma saeksin siin veel nii mõndagi maha. On palju mõttetut ja silmariivavat. Üleüldse on heakord käest ära. Tegin küll oma lõputööna küla haljastuse analüüsi, koguni 82 lehekülge juttu. Kuid see kõik vajaks ümbertegemist ja ülevaatamist. Tahtsin selle algul küll külaliikumisele edasi anda, kuid loobusin siis. Just sel eesmärgil, et töö peaks vastama tegelikule situatsioonile, mitte kooli lõpetamise huvidest lähtuma. Ka mu teadmised on suurenenud ja vaated muutunud.

Ja muidugi pean end käsile võtma ning tegema valmis ühe suuremahulise töö, kah kodukülla ja oma esimesele koolile. Siis olen juba ka ise oma kodu muutja ja mõjutaja. Eks me kõik oleme. Olen ju lubanud juba ammu.

Tunnen, et olen kodutu. Tahan kodu.

Mul tunne on hea



Pildil on Lääne-Nigula kirik. Käisime seal augustikuise mõisatuuri käigus. Sest kirikud on sama huvitavad kui mõisad ja kui juba ringi sõita, tasub alati ka neisse kiigata! Otsisin tegelikult netist tulutult Tallinnas Narva maanteel asuva Metodisti kiriku pilti, sest see kirik on mulle meeldima hakanud. Kunagi ka siia kirjutasin, et see kirik ei paku mulle seda tunnet, mis vanemad kirikud. Kuid nüüd ta pakub. Muidugi ma olin seda hoonet näinud vaid peasissepääsu poolsest küljest. Teisest küljest vaadates saab aga maja poindile pihta ja ta on ikkagi üks väga ilus kirik küll. Ja nii siis paningi Lääne-Nigula kiriku. Eks ma teen teinekord ise pildi. Püüangi siia panna vaid enda tehtud pilte.

Ma ei oskagi öelda, kas on selle tinginud linnastumine või mis, aga mulle meeldivad ka uued hooned. Üle pika aja tunnen, et Eesti arhitektid oskavad luua midagi tõelist, midagi mõjuvat ja püsivamat kui plekk-klaaskastid. Muidugi plekist ja klaasist ei saa üle ega ümber, kuid tähtis on asja olemus - on erinevaid plekke ja erinevaid klaase. Ja muidugi ka erinevaid lähenemisviise neile materjalidele. Mulle meeldib tohutult uus Rotermanni kvartal. Pole sees küll uitamas käinud, kuid välispidisest piisab mulle täiesti - midagi paremat ma ei tahagi tahta. Tean küll, et laitjaid leidub kuhjaga, kuid mis oleks paremini sobinud? Mitte midagi poleks paremini sobinud! Huvitav, kas algselt plaanis olnud hiiglaslikud metallpuud on nad projektist välja jätnud või mis, kuid nendega oleksid need hooned veelgi ägedamad.

Mulle meeldib kinnisvarakrahh ka. Nii ehitatakse veelgi kvaliteetsemalt ja mõeldakse ehk ka haljastuse küsimused läbi. Siiani on veel liigagi palju levinud tendents, et need vastikud lehti ajavad asjandused saeme maha ja asi korras. Või lagedale tehes istutame siis 30 miljon krooni maksma läinud hoone ette 100 kroonised istikud. Mageduse tipp! Mis juhtuks, kui jätta haljastusele 5 miljonit ja maja teha selle võrra odavam või väiksem? Või lihtsalt laristada hoone ehituseks siis 35 miljonit? Ma arvan, et tuntus oleks garanteeritud. Heas mõttes muidugi!

Endast ka paar sõna neile, kes ikka viitsivad siia lehele kiigata. Pean ütlema, et peale kommertstaimeilmast lahkumist tunnen end ülimalt hästi. Olen rahul iseendaga ja taimede keskel, kes kasvavad inimese ja ilu hüvanguks, tunnen end suurepäraselt. Kõigi eelduste kohaselt hakkan veebruarist ka õppimas käima, ikka erialaselt. Kahe koputaja ja veel paari kodaniku jaoks on mul aga järgnevad laused: Siin ei ole kirjas ühtegi rida, mida ma teid lugema kutsuksin. Aga lugege, ma ometi ei keela!

On's midagi maailmas uut?

Fotografeerimisest


__________


Pildile jäädvustamisest tekkis mitmeid mõtteid, natukene eriskummalisi ja mittestampseid ehk seekord. Üldiselt kui pildistan, siis vaid loodust. Kas taime ennast või vaateid. Muidugi loen looduse alla ka inimese poolt loodud tehiskeskkonna. Näiteks park on üks selliseid, loodud küll loodusest, kuid siiski ininmkeskkond. Inimese jäädvustamises ma võlu pole leidnud. Nad on küll igaüks isemoodi, kuid kuidagi liialt lihtsad. Siin võib rääkida küll inimese sügavusest, mõttemaailmadest ja hingestatusest, kuid see pole pooltki see, mis võib olla üks taim. Kummalisim maamuna peal, puhas looming, ka jumalikkuse väljendaja. Igal taimel on oma taju, olemus, aura, mis hõljub ümber tema ja mõjutab ka meid, kes me seda enamasti tähelegi ei pane. Olgu selleks siis paljukiidetud tavaline võilill või õuntes õunapuu. Tegelikult taim kui selline on üleüldse suurema mõjuga meie eludes ja maailmas, kui inimesed arvata oskavad. Nagu ka kõik muu looduslik. Iidsetest aegadest on inimesed abi otsinud taimedelt (mitte inimarstidelt) ja nendega suhelnud. Huvitav on see, et esimesed arstid olidki inimesed, kes teadsid taimedest rohkem kui mõni teine. Niimoodi nende poole siis pöördutigi. Ka sõna "rohi" viitab ju taimele, rohule. Medikamentoosne ravi ja keemiarünnakud tulid hooopis hiljem.
Palju on räägitud maailma vaimsest ärkamisest... Ka apteekides suureneb taimedest tehtud ravimite e rohtude hulk üha suureneva kiirusega. Ka spole seegi üks märk?

Aga tagasi pildistamise juurde. Hiljuti kuulsin juttu, et pildistada ei tohiks liiga palju. Sa paned siis selle emotsiooni pildi sisse ja see ei jää enam sinusse. Kaotad osa endast pildile ja pilt ise annab mingi osa sinule. Kui ma nüüd õigesti mäletan. Aga ega nii ongi. Sestap ma ei tunne vajadust pildistada inimesi, neid kuidagi jäädvustada. Või mingiseid teatud situatsioone, sündmusi, toimumisi, mis nagunii hetk pärast lõppemist minevikku kaovad. Ma ei tunne seda aga taime puhul. Seal on veel midagi. Midagi miskit, mis ei võta minult midagi, vaid annab hoopis juurde. Pilti jääb selle taime tohutu energiaväli, mis kaob vast alles peale konkreetse taime hukku. Siis jääb pildist vaid pilt, tühipaljas foto.

Mul pole viimasel ajal erilist pildistamistuju, kuna tunnen, et viibin keskkonnas, kus pole eriti pildistatavat. Ei ole nii head, mida õhinaga jäädvustaks. Tekkivad fotod on pigem sellised kuhugi kausta rippumajääjad kui vaatamist väärivad. Nii polegi mul linnas oleku jooksul eriti fotosid tehtud.

Siit võib leida üsna palju vasturääkivusi, eksole.

Koduses arvutis fotosid sirvides avastasin, et elu parimad fotod olen teinud Luual. Muidugi eks oli ka aega valida ilma ja situatsiooni, kuid väga suur osa on ka koha mõjul ja objektidel. Ma ei saa siia neid pilte hulgi laadida ja pole vajagi, kuid midagi neis on, mida mitte kusagil mujal ei ole. Miskit täiesti kordumatut ja haruldast. Täiesti luualikku ja üdini head. Lootust ju on, kas pole?

__________