Timo Maran

Loojangupäike
ja laululuiged.
Hommikupäike
ja hajevil käod.
Mõned on halvad
ja mõned on õiged.
Hetkeks puutuvad
pilgud ja peod.

Kevad veel kaugel,
on paiguti pime.
Mida Sa elad,
ei alati näe.
Mõtteis korrutad
ühtsama nime
ja selle kõla on
otsatult hää.

***

Näe valgust
inimestes,
usu, looda.
Kus kõnnid iganes,
häid palveid loe.

Loo maailm teiseks
oma vaikse looga,
samm olgu kerge Sul,
pilk olgu soe.

***

Me kasvame kokku kui kased
kord okstes ja latvades
ja mõõdavad vete taset
me juured siis kõrvu maa sees.

Ning talvel kui linnud on läinud
ja lehed saab endale tuul,
siis olen Sind läbi ma näinud,
siis oled Sa läbi mind näinud,
neis okstes on nõialuud.

Õnnitlused

Hääd tähtpäeva, me esimene kool!



Meie oma esimeses klassis.




Olen siin vist varemgi sel teemal lõnga venitanud ehk venitan siis veel. Eile oli meie pisikese kodukooli 20. aastapäev ja kokkutulek. Meeldiv sündmus oli. Muidugi on kõik nii drastiliselt muutunud vahepeal, kuid paljut on ka sama. Ruumid ja ka mööbel suures osas. Sama õpetaja laud ja samad kapid. Ka minu kapp oli alles. Sellega seonduvad mälestused ja tunded, sündmused.

Kuna olen kodus käinud niivõrd harva ja juba mitmeid aastaid, siis kõige rohkem on muutunud minu jaoks mu päriskodu. Inimese alateadvuses püsib kodu ikka millegi muutumatuna. On kindel tunne, kindlad asjad, maneerid, lõhnad, tunded. Ja neid ei ole enam. Ikka veel tunnen koju tulles automaatselt, et koer tuleb mind uksele vastu tervitama, et toas ootab mind sama vana nurgadiivan, et venna tuba on endiselt seal kus see olema peab, et kilekotisahtel on ikka samasugune ja sama koha peal. Vahepeal on muutunud kõik ja äraolemise tõttu on see kõik niivõrd võõras. Vaid mu enda tuba on jäänud samasuguseks kolikambriks. Eks inimene ka ise muutub aja jooksul ja seega tahaksin tuba muuta. Ka mu vana voodi ei tundu enam mugava ja kodusena, asjad sahtlites oleks justkui kellegi teise omad, või kuidagi seisma jäänud. Kuna üürin linnas tuba, siis puudub mul ka linnas kodutunne. Kuigi kõik on mugav ja elatav, puudub seal kodutunne. Pole võimalik midagi enda järgi muuta. Ilmselt kui koliksin ka täiesti uude elamisse, värviksin-tabeediksin kõik ikkagi oma käega üle. See on vist ülioluline. Muidugi on praeguses elukohas tekkinud mõningane kodutunne. Näiteks tänav on juba kodutänav. Sinna keerates tunned, et on midagi lähedast, midagi omast. Uksest sisenedes tekib tunne, et oled kuhugi jõudnud. Kuid vähem kui poole aasta pärast ootab taas kolimine. Jälle koduvahetus, jälle kohanemine, jälle mingi üürikas. Asjade otsas elamine.

Käisin täna väljas. Külavahel ja meie aiamaal. Aiamaa on nüüdseks täiesti maha jäetud. Ja jälle muutunud tundmatuseni. No see on muidugi paratamatus praegusel hetkel. Küla on kuidagi kolgastunud. Ja meie ainus allee saeti nüüd lõplikult maha. Mul ei olegi selle vastu midagi, nagu mõned arvata võiksid, sest see oli viiekümnendatel istutatud papliallee ja puude eluiga oligi kohekohe lõppemas. Kahju on vaid sellest, et elamute ja tööstushoonete vaheline ala vajaks uut alleed, mille peale aga meie vallas mõelda ei osata. On selline sportlaste vald kohe, midagi pole teha. Vaatasin haljastust ja jõudsin järeldusele, et midagi on ikkagi vaja ette võtta. Kindel on üks, et erinevaid kortermaju ja vald kõiki ühte meelde saada on võimatu ja praeguseks tehtud laastamistööd ka ilma armideta likvideerida ei õnnestu. Kuid siiski ma saeksin siin veel nii mõndagi maha. On palju mõttetut ja silmariivavat. Üleüldse on heakord käest ära. Tegin küll oma lõputööna küla haljastuse analüüsi, koguni 82 lehekülge juttu. Kuid see kõik vajaks ümbertegemist ja ülevaatamist. Tahtsin selle algul küll külaliikumisele edasi anda, kuid loobusin siis. Just sel eesmärgil, et töö peaks vastama tegelikule situatsioonile, mitte kooli lõpetamise huvidest lähtuma. Ka mu teadmised on suurenenud ja vaated muutunud.

Ja muidugi pean end käsile võtma ning tegema valmis ühe suuremahulise töö, kah kodukülla ja oma esimesele koolile. Siis olen juba ka ise oma kodu muutja ja mõjutaja. Eks me kõik oleme. Olen ju lubanud juba ammu.

Tunnen, et olen kodutu. Tahan kodu.

Untitled!

Linlastele sobiks vabadusesammas siia!





Tiiu pani mind praegu kirjutama. Kuigi tänane pühapäev on minu jaoks äärmiselt tobe, no selline plass ja morn, on siiski lootust.

Avastanud olen enda jaoks, et mida rohkem energiat inimene endast välja rabeleb, seda rohkem ta seda juurde saab. Kui ma varem vaid olin ja peale olemist ei suutnud enam üldse olla, siis hiljem ma liigun ja peale liikumist ma tahaks veel kuhugi liikuda, end liigutada. Energiaülejäägid tekivad just peale olukordasid ja tegevusi, mille puhul alul arvasin, et peaksin nende lõppedes täiesti läbi olema. Seega olen üllatus iseendale ennekõike, end ületanud ja sellega kohe väga rahul. Ei kavatse siinkohal paigale jääda, vaid ikka edasi liikuda. Plaane on, kuid neist rääkida ei tohi.

Sest tüdimisest. Sirvisin eile just erinevaid kodu- ja aiateemalisi ajakirju ja mis jäi silma? Et meie ühiskond jaguneb kaheks: esiteks kodud ja aiad, mis hinnatud kauni kodu tiitliga, kuid tegelikult puudub neis igasugune loogika. Tahaks neid nähes võtta peast kahe käega kinni ja uriseda. Mul pole otseselt nende vastu midagi, iga inimene loob oma keskkonna ikka nii, nagu oskab ja õigeks peab. Kuid seda stiili ja õige taju pähe serveerida on äärmiselt vale. Teine pool moodustub neist, kes saanud millegi supermoodsaga hakkama. Ja vot see on see, mis ajab südame pahaks igatepidi. Olen lõpmatuseni tüdinud erilistest kodudest, aedadest ja olukordadest! ma tahan klassikat, traditsioone ja püsivust. Meie maailmast on kadunud kõik, mis näitab aja kulgu, millel lastaks väärikalt vananeda, või mida oma lapselastele edasi pärandada. isegi vabadusekell on tehtud ju põhimõtteliselt õhust. Kadunud on must-valge, kõike esitletakse vaid kas pooltoonides või vikerkaarevärvides.

Vabadusesambast. Ei ole üldse teemaga kursis, aga minu teada tahetakse ka seda teha klaasist. Mina teeksin nii: jätaksin ära kangro nõmeda kalevipoja pirital ja teeks vabadusesamba maarjamäe memoriaalist. See on ju see koht, kus ristuvad saklased, venelased ja lõpuks taas ka eestlased. See on ju täiesti otseselt meie ajalugu, meie sõjad ja meie võidud-kaotused, meie kauaoodatud vabadus. Siinkhal algas ja ka lõppes minupoolne vabadusesammaste käsitlus.

Mis veel. Valge kadedus on hea väljend. Hõljungi vist selles juba oma pool aastat ja edasiminek on olnud tohutu. Kuigi tüdinen ka mina endast, on siiski huvitav jälgida kõike mis toimub. On lausa ilgelt põnev periood! Üllatusi igas tunnis.

Niisiis liigutage seltsimehed, see ei ole asjata energiakulu! Mina täna end ei liiguta, aga homsest jälle alustan. Õpin metsas raietööliseks!


Minu vabadusesammas on siin!