Maja



Ka maailma kauneimad hetked on kaduvad 2


Nii nad kaovadki

Hesse

Mu sõbrad ja vaenlased teavad ja laidavad seda juba ammu: mul ei ole palju sõpru ja ma ei usu paljudesse asjadesse, mis on nüüdisaegse inimkonna uhkus. Ma ei usu tehnikasse, ma ei usu progressi ideesse, ma ei usu meie aja toredusse, suursugususse ega mingisse selle "juhtivasse ideesse", seevastu tunnen sügavat ja piiritut austust looduse ees ...
Õigupoolest olen vaenulik ega usalda ainult "kasulikke" leiutisi. Nende kuuldavasti kasulikud saavutused on kõik nii nigelad, nii suuremeelsusetud, nii hingeldavad, nende tühisuse või saamahimu ohvriks satutakse liiga kergesti ja kõikjal jätavad need kasulikud tsivilisatsiooni saavutused endast maha sigaduse, sõja ja surma, salajase viletsuse saba ... et inimkonnal on aurumasinad ja turbiinid, selle eest makstakse lõputu hävinguga ... vastupidi aga: selle eest, et inimesed on leiutanud viiuli ja keegi on kirjutanud Figaro aaria, ei pea maksma mingit hinda. Mozart ja Mörike ei ole maailmale kalliks maksma läinud, nad olid kõigile kättesaadavad kui päikesepaiste...

Tegevusetuse kunst, 320j

Pildil Kalevipoja säng Ehaveres Jõgevamaal.

Tahaksin siia kirjutada palju-palju küsimusi, mis kõik on jäänud seni vastuseta. Ma ei oska neile vastata, kuigi tahaks. Inimene on ikka mingite mõtete, tunnete ja inimeste loopida. Ikka visatakse teda ühest olukorrast teise. Ja see on ka õige, et mingisugune kindlustunne, stabiilsus, või mõte et "nüüd lõpuks on kõik hästi", tekib vaid hetkeks. Järgmisel juba on ta läinud. Ei mõtle siin mingisugust sügavamat aluspõhja, vaid hoopis elu lihtsamaid külgi. Mis vahetevahel polegi nii lihtsad. Hoian tagavaraks üht varuvarianti, justkui tagavaraelu või nii. Arvestan sellega peaaegu igal momendil. Ja siis kuulen ma miskeid kahinaid. Et kõik ei olegi nii. Või üleüldse. Kui otsustan NII, siis tekib kusagilt miski võimalus, küll õhkõrn aga siiski, et on võimalusi teisi. Kui otsustan NAA, ja olen juba kindel, et tahangi naa, siis on kohal jälle mingi teine võimalus. Kõik muudkui aga hargneb ja hargneb ja kokku ei saagi vist kunagi.

Tegelikult on vist ikkagi vaja oskust näha nende puude taga avarat maastikku?

Mu ees on kirev valikutemaa.

Vahekorrad



Kõik loodus
must tuhat korda üle
mul tundub
vaid tühje ridu laon

Ka maailma kauneimad hetked on kaduvad



Panen siia ühe hääbuva ja kohekohe lõppeva ilu pildi. Eks maailm ole ju alati olnud muutumises ja seda me peatada ei saa ega tohigi. Kõik kaob ja tekib siis uuesti, uues kohas ja uuel kujul. Vanale kohale tuleb siis ka midagi uut. Nii pooldan ma selle maalilise pildi lahterdamist kõige kaduva hulka, mis sest, et kunagi arvasin teisiti. Eks seda mõtete ja arvamuste muutumist või vist ka arenguks nimetada.

Nii küsiksingi, vedades paralleele puude ja inimeste vahele, et kas kauni inimese ilu on võimalik säilitada, jättes alles tema jalad? Või oleks sest kõigest mõttekam õigel ajal loobuda?