Ka maailma kauneimad hetked on kaduvad



Panen siia ühe hääbuva ja kohekohe lõppeva ilu pildi. Eks maailm ole ju alati olnud muutumises ja seda me peatada ei saa ega tohigi. Kõik kaob ja tekib siis uuesti, uues kohas ja uuel kujul. Vanale kohale tuleb siis ka midagi uut. Nii pooldan ma selle maalilise pildi lahterdamist kõige kaduva hulka, mis sest, et kunagi arvasin teisiti. Eks seda mõtete ja arvamuste muutumist või vist ka arenguks nimetada.

Nii küsiksingi, vedades paralleele puude ja inimeste vahele, et kas kauni inimese ilu on võimalik säilitada, jättes alles tema jalad? Või oleks sest kõigest mõttekam õigel ajal loobuda?

0 kommentaari: