Kuvatud on postitused sildiga foto. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga foto. Kuva kõik postitused

Krõbisev vaikelu


Suutsin pildile saada üsna sügava õhkkonna. Lind juhusliku objektina on ainult boonuseks seal juures. Võiks arvata, et selle krõbeduse annab külm ilm, härmas puud ja pildi sinine alatoon. Seda ka. Siiski on tegelikult kogu selle karguse põhjustajaks kolmnurkne päikesekella tipp. Uskuge mind. Võtke see pildilt ära ja alles jääb tavaline talvepilt. Ei midagi krõbisevat, lihtsalt tavaline igav talvepilt...


Russalka tagant lõppes üleüldse kogu maailm.

Jõulupuu


Ei olegi kuusk, on nulg.

Lühter

Estonia Valge saali lühter

Klaas


Ühel ööl tegelesin päris põnevate asjadega.

EDASI




Kolhoos "EDASI" ehk Libatse kontor-klubi-söökla

Soolalattu!


Ma ei saa sinna midagi parata - pean taas ütlema: Eesti parim muuseum ON Arhitektuurimuuseum. Veetsimegi tänase päeva seal. Minu üllatuseks on arhitektuuriinimesed (niipalju, kui ma neid kohanud olen ja ma ei saa seda kahjuks öelda kõikide muuseumiinimeste kohta) äärmiselt meeldivad ja lahked ja toredad inimesed. Nii lubati meil täna näiteks käia vahepeal ära teisel pool tänavat kohvikus, sest neil endal kohvikut ei ole ja vahepeal on vaja lihtsalt laadida ja infotulva paika loksutada. Kes tahab näituste kohta infot, see vaadaku ise nende kodulehelt. Ütlen vaid niipalju, et seekord on kõigile näha ka Libatse keskusehoone kogu muu hää kraami seas.

Veits ajalugu


Tegin selle pildi siis, kui juhuslikult kunagi Kadriorgu sattusin. Ei teadnud ma siis ka Tallinnast veel midagi. Selline ajalooline pildike. Lastemaailm. Miski mulle tundub siin parem kui hetkel. Mis?

Puu


Punapaju Salix purpurea pildistatud Karilatsi kalakasvatuses.

Foto


See ei ole öko, see ei ole mahe, see ei ole ka kräpp. See on Tavaline pilt! Tavaline loodus! See on Head Eesti Asjad. (Ei ole nõgesemahlaga nanotehnoloogiline Saksamaa tervisekraam).
Veel üks imeline nurgakene.

Aed


Lisasin üle pika aja pilte ka oma fotolehele.

Milline ruum ja vorm!


Ja materjal!

Matsimõistus


Suurepärane näide matsirahva ja saksterahva kohtumisest. Haimre pargi neogooti paviljon ja kõige matslikum pink ever. Paarkümmend meetrit eemal on muidugi ka eestlusele kohustuslik lipuvarras!

Suvemälestus

Küsimus



Kas asi on mõtetes? Rahas? Rahvuses? Mis oleks Eestis selle jalakäijate ala asemel? Meil mahuks siia ilusti neljarealine maantee. Jalakäijate peale oleks see ju ilmselge maailma raiskamine! Või mis?

Foto ei ole minu! Pildile klikates saad originaallehele.

Sest nööbist...



...mis lõpuks saab ette pintsakule ehk Maaülikooli metsamaja auditooriumidekorpus. Pole jah enam mingi kuum uudis, kuid lugedes võistlustingimusi leidsin ühe ülihea lõigu hoopis teise EMÜ hoone kohta:

Linnaku vanimaks hooneks on linnaku lõunaosas asuv Kreutzwaldi 1 asuv endine Tähtvere mõisa peahoone, mis aastail 1981-2 rekonstrueeriti ELVTUI peahooneks. Sellest ajast pärinevad mõisahoones kõrgekvaliteedilised 80te aastate stiilis interjöörid. Hoone sissepääs on nüüdseks ümber ehitatud mõisaaegsetel eeskujudel. 1978. aastal sai ehitusloa endise mõisa peahoonega orgaaniliselt liituv ELVTUI peahoone, mille vaevarikas ehitusprotsess lõppes 1984. aastal, kandes oma ajastu ehituskvaliteedi valusat märki. Hoone on praegu ümber ehitatud Maaülikooli peahooneks.

Täpsemalt see paksus kirjas lause. Vot-vot, see on see, mida olin kogu aeg kahtlustanud ja mõelnud, et miks hetkel olevaid asju ei väärtustata. Polegi vist vaja pikemalt seletada. Ka praegusel hetkel leiduvaid hooneid-interjööre võidakse hakata hindama alles kahekümne aasta pärast. Ja kindlasti hakataksegi. Midagi lammutatakse maha kui totaalset möödapanekut ja midagi säilitatakse, kui ajastu tippteost.

Viibisin ses nimetatud 80ndate tippinterjööridega majas vaid loetud päevad tagasi ja vaatasin hämminguga, kuidas see kõik on siiani säilinud. Varem ma seal hoones käinud ei olnud. Muidugi on miskit ka muutunud, näiteks on wc ustele lisatud uued eurosildid, justkui erikujundusega metallplaadid ei olekski enam tänapäeva inimestele loetavad. Ja no mõned üksikud detailid veel. Kõik muu tundus aga üllatavalt stiilipuhas.
Sama majaga ühenduses olev Valve Pormeistri projekteeritud hoone, mis aastaid tühjana seisis, on samuti teinud läbi hämmastava muutuse. Paljukirutud uus sisekujundus ei olegi nii jube, mis sest et rohetriibuline kohvikuesine lagi ei anna nii lühikeses koridoris mingit efekti, või seinaplaadid oma tüübilt mitte kuidagi kokku ei sobi. Seda võiks nimetada eklektikaks, või siis disharmooniaks. Kuid seegi võib olla eesmärk omaette. Eks kogu maailmas eksisteerib praegu tasakaalukaotus, nii ka interjöörides. Aga mulle meeldivad sealsed uksed, tumerohelised seinad ja rohekatused, mis just sellele hoonele sobivad! Aga kõige tähtsam on, et ühel tippteosel on jälle katus korras ja inimesed sees. Ümber annab alati ju teha!

Kahjuks ei olnud mahti pildistada, kuna juba pimenes ja aegagi vist ei olnud. Kuid mul on see maja üles pildistatud rekonstrueerimiseelselt. Nüüd tuleks teha pildid ka peale remonti!

Siinsed fotod EMÜ kodukalt.



Taimed on inimesed. Inimesed on taimed.



Kas on üldse võimalik vedada paralleele? Leida sarnasusi? Vahel võivad inimesed olla ka kõige suurematest nõgestest nõmedamad või vastikumad kui takjad juustes. Ja samas on jälle vastupidi. Miks mõni pildistab taimi, mitte inimesi? Kas pole võimalik, et ta näeb taimedes sama või rohkemgi veel, kui inimeses? Mõtlen siin all keerukust, mustreid, eluprotsessi üldiselt. Keskkonda, milles peame elama, mis meid ümbritseb ja mis meile nii mõndagi ette dikteerib.

Kohtasin reedel üht inimest, kes mind tunneb, kuid ei teinud minust väljagi. Kui talle otsa vaatasin, siis tegi ta nii, nagu ei märganudki mind. Ta astus mängu aga hoopis sobivamal hetkel. Hetkel, kui mulle oli võimalik ära panna. Just siis, kui mu pihta miskit öeldi ja tundsin nõmedat tähelepanu endal. Just siis oli vaja temal kõrvaltkuulajana hõisata, et oh tere sina ka siin! Ja mind kätlema tormata. Sellega meie kontakt ja suhtlus päeva jooksul piirdus. Mõtlesin siis selle üle hiljem natuke, et miks inimesed nii teevad?

Täna, neljapäeval, tegin aga mina ise midagi sarnast. Kohtasin väga äkitselt üht inimest, kes on kunagi enda upitamiseks minule pähe astunud. Muidugi ta sai oma upitamised tehtud, mina langesin sellega aga madalamaks kui muru. No ehk ta jäi rahule. Ja täna tegin ma, nagu ei oleks ma teda kunagi tundnud. Kõndisin mööda 0,4 meetri kauguselt aegluubis. Läksin oma teed ja mõttes lootsin, et me enam iialgi ei kohtuks.

Kodumaa ilu ja elu ilu. Kas näed?



Mõtlemisest. Kodust. Elust. Maalolemine on alati mu jaoks kuidagi aeg tagasivaatamiseks, samas ka edasivaatamiseks. Samuti tunde tekitajaks, et enam linna tagasi ei lähekski. Aga linnalgi pole viga. On võimalik elada, olla, tunda. Mõningate mööndustega muidugi. Eriti kehtib see Tallinna kohta. Praegu on juba sügis. Sügis on mu lemmikaastaaeg. Jaah, enamus nüüd mõtleb, et sellepärast, et sügis on masendav. Aga ei ole ju masendav. Sügis on ilus, värske, karge. Ja mitte ei masenda, vaid nagu lükkab pigem tagant. Võibolla ka seepärast, et aeg on maas. Mõtted on lahti ja pea on otsas jälle justkui nagu asja eest.

Olen maal. Üksi. Haige. Ikka veel. Ja ma lähen kohe varsti Tallinn bussile, et olla õhtuks linnas, et asuda jälle varahommikul teele, et olla hommikuks Luual. Luua mulle meeldib. Kohana. Sel kohal on imeline vägi. Kuid maale sõites, kui olin esimese hooga natuke pahur, et pean tulema hirmaeglase tiirutava bussiga, nägin ma midagi täiesti erilist. Peale Märjamaad vahtisin suu ammuli bussiaknast välja ja mind valdas täielik rahu. Võibolla oli see suurest energiapuudusest, haige siiski. Ma arvan, et siiski millestki muust. Eestimaa on kõikjal imeliselt ilus, kui väljuda ühest linnamonstrumist ja suurelt maanteelt kõrvale keerata. Ja ma vaatasin ja vaatasin ja sain teada, et on siiski täiesti ükskõik, kus me elame. Peaasi, et me elame. Eestimaal. Ja Eestimaa on midagi teistsugust. On selline maa, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Tuleb märkida, et jutt on täielikult maast, mitte sõnagi riigist! Riigitasandil ei ole vist enam muud järel, kui vaid üks globaalne mürareostus. Seetõttu tunnen endki siin kirjutades reostajana. Jah, parem on olla vait. Absoluutselt igas olukorras. Vahel ju siiski võib mõne mõtte siia puistata.

Olen kodus olles saanud väga palju mõelda. Mõtlesin inimeste ja seejärel alles asjade peale. Ka taimedele mõtlesin. Ja mõtlesin vaid häid mõtteid. Muidugi ka hästi palju miks-mõtteid. Aga need jäävadki ju alati vastuseta. Ja öösel vahtisin voodist kuud, kuna und ei tulnud, ja siis kirjutasin ühe luuletuse. Mu meelest tuli igati sisukas. Aga ma ei kirjuta seda siia. Miks? Sest kõik ju loevad. Heh.

Seal peale Märjamaad valdas mind õnnetunne ja see valdab mind siiani. Kahju ainult, et ma haige olen. Oleksin nii väga tahtnud külastada mõnda inimest, keda ma tähtsaks pean. Ja ma tean, et nad ei teagi, et neid väga tähtsaks pean. Õnneks nad ei tunne minust puudust. Ja seenel jäi käimata, tahtsin ju niiiiväga riisikaid. Riisikad tulevad järgmine aasta jälle. Ja pihlakad korjamata. Kummalisel kombel on inimesi, kes väga vähesega suudavad su maailmapilti palju huvitavamaks muuta.

Nüüd lähen siis tagasi linna. Algab jälle see tühja täis virrvarr, milles erilist mõtet ei leia. Vaid äraelamise mõtet. Ometi on seal park, mis mu jaoks tegelikult rohkem oluline, kui inimesed arvata oskaksid. Ja mõned inimesed, siiski vaid üksikud, seevastu aga hindamatud. Aga ma ei võta seda jauramist endasse, olen kui omas mullis. Ei võta seisukohti, ei lahterda end ega teisi. Ma ei kuulu kuhugi ühingusse ka mitte. Vabandan, äsjaloodud Eesti Arboristide Ühingusse siiski.

Panin vana pildi. Kuna maal pilte teinud pole ja linnapilti ka ei taha panna. Ei pane ja kõik. Sedapuhku siis kõrremaailm rabas. Ja ma tean, et seda lehte loeb ammuilma imevähe inimesi, kui üldse. No mis siin lugeda, kui juurde ei teki, eksole. Seega palun. Kui keegi loeb, siis jäta endast märk postituse alla. Nõus? Vastama ma end ei kohusta ;)
Mu eilse päeva töö - paat