Pikad pühad...

...seljataga. Mis ma siis tegin? Sõin väga head kala, valmistasin klaasikojas helmeid, käisin kahel kontserdil kirikus, külastasin üht ägedat mõisaparki, külastasin oma kursaõde (kellel sündisid kaksikud ja vaatasin, kuis nende majaehitus sujub), külastasin veel üht toredat inimest ja sõitsin oma autoga mitusada kilomeetrit. Oi oli mõnus aeg! Vahel võib endaga täitsa rahul ka olla.
Elu on ikka üks kuradima kummaline asjandus, eksole? Kui sa seda veel endalt küsinud ei ole, siis küsi seda nüüd.

Ma ei taha tunduda vana plaadina või miskit muud sellist, kuid jälle korduvad needsamad mustrid. Mis kordunud enne kunagi varem. Asi on siiski selles, et iga eluperiood (jah, nii lühike see võib vahel olla) saab ühel hetkel ümber. Toimub mingisugune suur nihkumine, asjade ümberpaigutumine, vanade ilmnemine uuel moel. Sellisel moel, et enam endistmoodi ei saa. Ja uutmoodi veel ei oska. Be careful what you wish for - ütleksid inglise keele kõnelejad. See on üks hea ütlus. Sest soovidel on kalduvus täituda. Veel ühe kummalise asjana on just see aasta veeretanud mu teele liigagi palju liigagi huvitavaid inimesi. Nad kõik on tulnud, midagi ääretult olulist öelnud, ja jälle läinud.

Mul on üks tuttav vene rahvusest koristaja, kes ütles mulle mitu mitu kuud tagasi muutuste kohta: "Algul on raske... mitte raske, lihtsalt... no ei ole komfortne eksole. Aga hiljem sa tänad end." Olen end siiamaani takkajärgi ikka tänanud. Sest kõik muutused on senini muutnud mind palju. Kas see ongi õnn? Äkki seesama õnn, mida kõik inimesed taga otsivad? Ja nad ei leia. Mulle meenub üsna tihti algkoolis vihikusse kirjutatud Ellen Niidu Õnn:

Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost,
elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.

Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.

Õnn on inimese käterammus -
raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
töö ja rõõmu katkematu seos.

Maja


Leidsin flickrist päris põneva maja. Alati mind paneb kummastama selliste asjade puhul inimeste suhtumine. Siin võiks olla tavainimeste reaktsioonid miskit sellist: See pole ju maja! Hall kast! Räästast ei olegi!? Ei sellises küll elada ei tahaks!

Mis tekitab stampe? Mis siis, kui seesama tavainimene oleks sellises majas näiteks kasvanud? Või oleks tal lihtsalt veidi teistsugune mõtlemine? Tavainimene nimetaks vist opakaks??? Kes tahab siinkohal väita, et tavainimest pole olemas, nagu pole tegelikult olemas ka tavalist pesupulbrit (mul küll tekkis selline mõttekäik just), siis pesupulbritel on ka olemas mingid kindlad pakendistambid, kujundused (no pole ju midagi andekat-revolutsioonilist), lõhnad, graanulivärvid. Puha ühe laksuga löödud.

Igatahes klikk pildil viib suuremale fotole flickri lehel. Selle kasutaja pilte tasub sirvida. Seal on nii mõndagi imelist taimeilmast.

Juga