Õnn on minu enda teha
25. august 2009 by Ivari
Elu on ikka üks kuradima kummaline asjandus, eksole? Kui sa seda veel endalt küsinud ei ole, siis küsi seda nüüd.
Ma ei taha tunduda vana plaadina või miskit muud sellist, kuid jälle korduvad needsamad mustrid. Mis kordunud enne kunagi varem. Asi on siiski selles, et iga eluperiood (jah, nii lühike see võib vahel olla) saab ühel hetkel ümber. Toimub mingisugune suur nihkumine, asjade ümberpaigutumine, vanade ilmnemine uuel moel. Sellisel moel, et enam endistmoodi ei saa. Ja uutmoodi veel ei oska. Be careful what you wish for - ütleksid inglise keele kõnelejad. See on üks hea ütlus. Sest soovidel on kalduvus täituda. Veel ühe kummalise asjana on just see aasta veeretanud mu teele liigagi palju liigagi huvitavaid inimesi. Nad kõik on tulnud, midagi ääretult olulist öelnud, ja jälle läinud.
Mul on üks tuttav vene rahvusest koristaja, kes ütles mulle mitu mitu kuud tagasi muutuste kohta: "Algul on raske... mitte raske, lihtsalt... no ei ole komfortne eksole. Aga hiljem sa tänad end." Olen end siiamaani takkajärgi ikka tänanud. Sest kõik muutused on senini muutnud mind palju. Kas see ongi õnn? Äkki seesama õnn, mida kõik inimesed taga otsivad? Ja nad ei leia. Mulle meenub üsna tihti algkoolis vihikusse kirjutatud Ellen Niidu Õnn:
Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost,
elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.
Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.
Õnn on inimese käterammus -
raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
töö ja rõõmu katkematu seos.
Ma ei taha tunduda vana plaadina või miskit muud sellist, kuid jälle korduvad needsamad mustrid. Mis kordunud enne kunagi varem. Asi on siiski selles, et iga eluperiood (jah, nii lühike see võib vahel olla) saab ühel hetkel ümber. Toimub mingisugune suur nihkumine, asjade ümberpaigutumine, vanade ilmnemine uuel moel. Sellisel moel, et enam endistmoodi ei saa. Ja uutmoodi veel ei oska. Be careful what you wish for - ütleksid inglise keele kõnelejad. See on üks hea ütlus. Sest soovidel on kalduvus täituda. Veel ühe kummalise asjana on just see aasta veeretanud mu teele liigagi palju liigagi huvitavaid inimesi. Nad kõik on tulnud, midagi ääretult olulist öelnud, ja jälle läinud.
Mul on üks tuttav vene rahvusest koristaja, kes ütles mulle mitu mitu kuud tagasi muutuste kohta: "Algul on raske... mitte raske, lihtsalt... no ei ole komfortne eksole. Aga hiljem sa tänad end." Olen end siiamaani takkajärgi ikka tänanud. Sest kõik muutused on senini muutnud mind palju. Kas see ongi õnn? Äkki seesama õnn, mida kõik inimesed taga otsivad? Ja nad ei leia. Mulle meenub üsna tihti algkoolis vihikusse kirjutatud Ellen Niidu Õnn:
Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost,
elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.
Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.
Õnn on inimese käterammus -
raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
töö ja rõõmu katkematu seos.