Arboreetum

Kas on üldse võimalik vedada paralleele? Leida sarnasusi? Vahel võivad inimesed olla ka kõige suurematest nõgestest nõmedamad või vastikumad kui takjad juustes. Ja samas on jälle vastupidi. Miks mõni pildistab taimi, mitte inimesi? Kas pole võimalik, et ta näeb taimedes sama või rohkemgi veel, kui inimeses? Mõtlen siin all keerukust, mustreid, eluprotsessi üldiselt. Keskkonda, milles peame elama, mis meid ümbritseb ja mis meile nii mõndagi ette dikteerib.

Kohtasin reedel üht inimest, kes mind tunneb, kuid ei teinud minust väljagi. Kui talle otsa vaatasin, siis tegi ta nii, nagu ei märganudki mind. Ta astus mängu aga hoopis sobivamal hetkel. Hetkel, kui mulle oli võimalik ära panna. Just siis, kui mu pihta miskit öeldi ja tundsin nõmedat tähelepanu endal. Just siis oli vaja temal kõrvaltkuulajana hõisata, et oh tere sina ka siin! Ja mind kätlema tormata. Sellega meie kontakt ja suhtlus päeva jooksul piirdus. Mõtlesin siis selle üle hiljem natuke, et miks inimesed nii teevad?

Täna, neljapäeval, tegin aga mina ise midagi sarnast. Kohtasin väga äkitselt üht inimest, kes on kunagi enda upitamiseks minule pähe astunud. Muidugi ta sai oma upitamised tehtud, mina langesin sellega aga madalamaks kui muru. No ehk ta jäi rahule. Ja täna tegin ma, nagu ei oleks ma teda kunagi tundnud. Kõndisin mööda 0,4 meetri kauguselt aegluubis. Läksin oma teed ja mõttes lootsin, et me enam iialgi ei kohtuks.