Arboreetum

Mõtlemisest. Kodust. Elust. Maalolemine on alati mu jaoks kuidagi aeg tagasivaatamiseks, samas ka edasivaatamiseks. Samuti tunde tekitajaks, et enam linna tagasi ei lähekski. Aga linnalgi pole viga. On võimalik elada, olla, tunda. Mõningate mööndustega muidugi. Eriti kehtib see Tallinna kohta. Praegu on juba sügis. Sügis on mu lemmikaastaaeg. Jaah, enamus nüüd mõtleb, et sellepärast, et sügis on masendav. Aga ei ole ju masendav. Sügis on ilus, värske, karge. Ja mitte ei masenda, vaid nagu lükkab pigem tagant. Võibolla ka seepärast, et aeg on maas. Mõtted on lahti ja pea on otsas jälle justkui nagu asja eest.

Olen maal. Üksi. Haige. Ikka veel. Ja ma lähen kohe varsti Tallinn bussile, et olla õhtuks linnas, et asuda jälle varahommikul teele, et olla hommikuks Luual. Luua mulle meeldib. Kohana. Sel kohal on imeline vägi. Kuid maale sõites, kui olin esimese hooga natuke pahur, et pean tulema hirmaeglase tiirutava bussiga, nägin ma midagi täiesti erilist. Peale Märjamaad vahtisin suu ammuli bussiaknast välja ja mind valdas täielik rahu. Võibolla oli see suurest energiapuudusest, haige siiski. Ma arvan, et siiski millestki muust. Eestimaa on kõikjal imeliselt ilus, kui väljuda ühest linnamonstrumist ja suurelt maanteelt kõrvale keerata. Ja ma vaatasin ja vaatasin ja sain teada, et on siiski täiesti ükskõik, kus me elame. Peaasi, et me elame. Eestimaal. Ja Eestimaa on midagi teistsugust. On selline maa, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Tuleb märkida, et jutt on täielikult maast, mitte sõnagi riigist! Riigitasandil ei ole vist enam muud järel, kui vaid üks globaalne mürareostus. Seetõttu tunnen endki siin kirjutades reostajana. Jah, parem on olla vait. Absoluutselt igas olukorras. Vahel ju siiski võib mõne mõtte siia puistata.

Olen kodus olles saanud väga palju mõelda. Mõtlesin inimeste ja seejärel alles asjade peale. Ka taimedele mõtlesin. Ja mõtlesin vaid häid mõtteid. Muidugi ka hästi palju miks-mõtteid. Aga need jäävadki ju alati vastuseta. Ja öösel vahtisin voodist kuud, kuna und ei tulnud, ja siis kirjutasin ühe luuletuse. Mu meelest tuli igati sisukas. Aga ma ei kirjuta seda siia. Miks? Sest kõik ju loevad. Heh.

Seal peale Märjamaad valdas mind õnnetunne ja see valdab mind siiani. Kahju ainult, et ma haige olen. Oleksin nii väga tahtnud külastada mõnda inimest, keda ma tähtsaks pean. Ja ma tean, et nad ei teagi, et neid väga tähtsaks pean. Õnneks nad ei tunne minust puudust. Ja seenel jäi käimata, tahtsin ju niiiiväga riisikaid. Riisikad tulevad järgmine aasta jälle. Ja pihlakad korjamata. Kummalisel kombel on inimesi, kes väga vähesega suudavad su maailmapilti palju huvitavamaks muuta.

Nüüd lähen siis tagasi linna. Algab jälle see tühja täis virrvarr, milles erilist mõtet ei leia. Vaid äraelamise mõtet. Ometi on seal park, mis mu jaoks tegelikult rohkem oluline, kui inimesed arvata oskaksid. Ja mõned inimesed, siiski vaid üksikud, seevastu aga hindamatud. Aga ma ei võta seda jauramist endasse, olen kui omas mullis. Ei võta seisukohti, ei lahterda end ega teisi. Ma ei kuulu kuhugi ühingusse ka mitte. Vabandan, äsjaloodud Eesti Arboristide Ühingusse siiski.

Panin vana pildi. Kuna maal pilte teinud pole ja linnapilti ka ei taha panna. Ei pane ja kõik. Sedapuhku siis kõrremaailm rabas. Ja ma tean, et seda lehte loeb ammuilma imevähe inimesi, kui üldse. No mis siin lugeda, kui juurde ei teki, eksole. Seega palun. Kui keegi loeb, siis jäta endast märk postituse alla. Nõus? Vastama ma end ei kohusta ;)