Kuvatud on postitused sildiga Võluri sõnad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Võluri sõnad. Kuva kõik postitused

Hesse

"Ma arvan," ütles Goldmund ükskord, "et lilleleht või ussike teerajal ütleb ja sisaldab palju rohkem kui kõik terve biblioteegi raamatud. Tähtede ja sõnadega ei saa midagi ära öelda. Vahel kirjutan mõnda kreeka tähte, teetat või oomegat, aga kui ma sulge väheke pööran, liputab täht saba, on kala ja meenutab hetkega kõiki maailma ojasid ja jõgesid, kõike külma ja niisket, Homerose ookeani ja vett, millel kõndis Peetrus, või siis saab tähest lind, kikitab saba, ajab sulgi kohevile, naerab, lendab minema. - Nojah, Narziss, sina niisugustest tähtedest vist küll ei pea? Kuid mina ütlen sulle: nendega kirjutas Jumal maailma."

Narziss ja Goldmund: VIII, 66 [57]

Hesse

Mu sõbrad ja vaenlased teavad ja laidavad seda juba ammu: mul ei ole palju sõpru ja ma ei usu paljudesse asjadesse, mis on nüüdisaegse inimkonna uhkus. Ma ei usu tehnikasse, ma ei usu progressi ideesse, ma ei usu meie aja toredusse, suursugususse ega mingisse selle "juhtivasse ideesse", seevastu tunnen sügavat ja piiritut austust looduse ees ...
Õigupoolest olen vaenulik ega usalda ainult "kasulikke" leiutisi. Nende kuuldavasti kasulikud saavutused on kõik nii nigelad, nii suuremeelsusetud, nii hingeldavad, nende tühisuse või saamahimu ohvriks satutakse liiga kergesti ja kõikjal jätavad need kasulikud tsivilisatsiooni saavutused endast maha sigaduse, sõja ja surma, salajase viletsuse saba ... et inimkonnal on aurumasinad ja turbiinid, selle eest makstakse lõputu hävinguga ... vastupidi aga: selle eest, et inimesed on leiutanud viiuli ja keegi on kirjutanud Figaro aaria, ei pea maksma mingit hinda. Mozart ja Mörike ei ole maailmale kalliks maksma läinud, nad olid kõigile kättesaadavad kui päikesepaiste...

Tegevusetuse kunst, 320j

Hesse

Meie kalduvustel on lõpmata hämmastav anne maskeeruda maailmavaadeteks.

Uude majja kolides: X, 144

Hesse

Tekkis tahtmine midagi raamatust ka siia üles täheldada.

Mõni vaatleb säravat jõulupuud pooleldi nukrameelse meenutusega lapsepõlvest ja mõtleb kingitustest rõõmsaid lapsi nähes: jah, rõõmustage nüüd, nautige rõõmu, üsna varsti võtab elu nii rõõmu kui süütuse.

Ta ei küsi: Jah, miks siis tegelikult? Miks tundub see mulle iseenesestmõistetav, et "elu" on kuri jõud, mis viib välja lapsepõlvemaalt süü, pettumuse ja vihatud töö juurde?...


Sel päeval aga, kui ta seda tõesti küsib, on ta lakanud olemast tavainimene ... Ta hakkab mõistma, et see ei olnud "elu", mis on temalt võtnud süütuse, rõõmu ja ideaalid ... Ta ise oli see, kes end pettis.


Ei ole mingit "hädavajadust" ja "aja nõuet", mille tõttu võiks materiaalseid hüvesid eelistada vaimsetele või kaduvaid jäävatele. See, kes on teinud otsustava valiku, ei tohi selle eest vastutavaks teha kedagi peale iseenda.


Tegevusetuse kunst: 78