Arboreetum

Mõni vaatleb säravat jõulupuud pooleldi nukrameelse meenutusega lapsepõlvest ja mõtleb kingitustest rõõmsaid lapsi nähes: jah, rõõmustage nüüd, nautige rõõmu, üsna varsti võtab elu nii rõõmu kui süütuse.

Ta ei küsi: Jah, miks siis tegelikult? Miks tundub see mulle iseenesestmõistetav, et "elu" on kuri jõud, mis viib välja lapsepõlvemaalt süü, pettumuse ja vihatud töö juurde?...

Sel päeval aga, kui ta seda tõesti küsib, on ta lakanud olemast tavainimene ... Ta hakkab mõistma, et see ei olnud "elu", mis on temalt võtnud süütuse, rõõmu ja ideaalid ... Ta ise oli see, kes end pettis.

Ei ole mingit "hädavajadust" ja "aja nõuet", mille tõttu võiks materiaalseid hüvesid eelistada vaimsetele või kaduvaid jäävatele. See, kes on teinud otsustava valiku, ei tohi selle eest vastutavaks teha kedagi peale iseenda.

Tegevusetuse kunst: 78