Arboreetum

Olen siin vist varemgi sel teemal lõnga venitanud ehk venitan siis veel. Eile oli meie pisikese kodukooli 20. aastapäev ja kokkutulek. Meeldiv sündmus oli. Muidugi on kõik nii drastiliselt muutunud vahepeal, kuid paljut on ka sama. Ruumid ja ka mööbel suures osas. Sama õpetaja laud ja samad kapid. Ka minu kapp oli alles. Sellega seonduvad mälestused ja tunded, sündmused.

Kuna olen kodus käinud niivõrd harva ja juba mitmeid aastaid, siis kõige rohkem on muutunud minu jaoks mu päriskodu. Inimese alateadvuses püsib kodu ikka millegi muutumatuna. On kindel tunne, kindlad asjad, maneerid, lõhnad, tunded. Ja neid ei ole enam. Ikka veel tunnen koju tulles automaatselt, et koer tuleb mind uksele vastu tervitama, et toas ootab mind sama vana nurgadiivan, et venna tuba on endiselt seal kus see olema peab, et kilekotisahtel on ikka samasugune ja sama koha peal. Vahepeal on muutunud kõik ja äraolemise tõttu on see kõik niivõrd võõras. Vaid mu enda tuba on jäänud samasuguseks kolikambriks. Eks inimene ka ise muutub aja jooksul ja seega tahaksin tuba muuta. Ka mu vana voodi ei tundu enam mugava ja kodusena, asjad sahtlites oleks justkui kellegi teise omad, või kuidagi seisma jäänud. Kuna üürin linnas tuba, siis puudub mul ka linnas kodutunne. Kuigi kõik on mugav ja elatav, puudub seal kodutunne. Pole võimalik midagi enda järgi muuta. Ilmselt kui koliksin ka täiesti uude elamisse, värviksin-tabeediksin kõik ikkagi oma käega üle. See on vist ülioluline. Muidugi on praeguses elukohas tekkinud mõningane kodutunne. Näiteks tänav on juba kodutänav. Sinna keerates tunned, et on midagi lähedast, midagi omast. Uksest sisenedes tekib tunne, et oled kuhugi jõudnud. Kuid vähem kui poole aasta pärast ootab taas kolimine. Jälle koduvahetus, jälle kohanemine, jälle mingi üürikas. Asjade otsas elamine.

Käisin täna väljas. Külavahel ja meie aiamaal. Aiamaa on nüüdseks täiesti maha jäetud. Ja jälle muutunud tundmatuseni. No see on muidugi paratamatus praegusel hetkel. Küla on kuidagi kolgastunud. Ja meie ainus allee saeti nüüd lõplikult maha. Mul ei olegi selle vastu midagi, nagu mõned arvata võiksid, sest see oli viiekümnendatel istutatud papliallee ja puude eluiga oligi kohekohe lõppemas. Kahju on vaid sellest, et elamute ja tööstushoonete vaheline ala vajaks uut alleed, mille peale aga meie vallas mõelda ei osata. On selline sportlaste vald kohe, midagi pole teha. Vaatasin haljastust ja jõudsin järeldusele, et midagi on ikkagi vaja ette võtta. Kindel on üks, et erinevaid kortermaju ja vald kõiki ühte meelde saada on võimatu ja praeguseks tehtud laastamistööd ka ilma armideta likvideerida ei õnnestu. Kuid siiski ma saeksin siin veel nii mõndagi maha. On palju mõttetut ja silmariivavat. Üleüldse on heakord käest ära. Tegin küll oma lõputööna küla haljastuse analüüsi, koguni 82 lehekülge juttu. Kuid see kõik vajaks ümbertegemist ja ülevaatamist. Tahtsin selle algul küll külaliikumisele edasi anda, kuid loobusin siis. Just sel eesmärgil, et töö peaks vastama tegelikule situatsioonile, mitte kooli lõpetamise huvidest lähtuma. Ka mu teadmised on suurenenud ja vaated muutunud.

Ja muidugi pean end käsile võtma ning tegema valmis ühe suuremahulise töö, kah kodukülla ja oma esimesele koolile. Siis olen juba ka ise oma kodu muutja ja mõjutaja. Eks me kõik oleme. Olen ju lubanud juba ammu.

Tunnen, et olen kodutu. Tahan kodu.