Arboreetum

Tiiu pani mind praegu kirjutama. Kuigi tänane pühapäev on minu jaoks äärmiselt tobe, no selline plass ja morn, on siiski lootust.

Avastanud olen enda jaoks, et mida rohkem energiat inimene endast välja rabeleb, seda rohkem ta seda juurde saab. Kui ma varem vaid olin ja peale olemist ei suutnud enam üldse olla, siis hiljem ma liigun ja peale liikumist ma tahaks veel kuhugi liikuda, end liigutada. Energiaülejäägid tekivad just peale olukordasid ja tegevusi, mille puhul alul arvasin, et peaksin nende lõppedes täiesti läbi olema. Seega olen üllatus iseendale ennekõike, end ületanud ja sellega kohe väga rahul. Ei kavatse siinkohal paigale jääda, vaid ikka edasi liikuda. Plaane on, kuid neist rääkida ei tohi.

Sest tüdimisest. Sirvisin eile just erinevaid kodu- ja aiateemalisi ajakirju ja mis jäi silma? Et meie ühiskond jaguneb kaheks: esiteks kodud ja aiad, mis hinnatud kauni kodu tiitliga, kuid tegelikult puudub neis igasugune loogika. Tahaks neid nähes võtta peast kahe käega kinni ja uriseda. Mul pole otseselt nende vastu midagi, iga inimene loob oma keskkonna ikka nii, nagu oskab ja õigeks peab. Kuid seda stiili ja õige taju pähe serveerida on äärmiselt vale. Teine pool moodustub neist, kes saanud millegi supermoodsaga hakkama. Ja vot see on see, mis ajab südame pahaks igatepidi. Olen lõpmatuseni tüdinud erilistest kodudest, aedadest ja olukordadest! ma tahan klassikat, traditsioone ja püsivust. Meie maailmast on kadunud kõik, mis näitab aja kulgu, millel lastaks väärikalt vananeda, või mida oma lapselastele edasi pärandada. isegi vabadusekell on tehtud ju põhimõtteliselt õhust. Kadunud on must-valge, kõike esitletakse vaid kas pooltoonides või vikerkaarevärvides.

Vabadusesambast. Ei ole üldse teemaga kursis, aga minu teada tahetakse ka seda teha klaasist. Mina teeksin nii: jätaksin ära kangro nõmeda kalevipoja pirital ja teeks vabadusesamba maarjamäe memoriaalist. See on ju see koht, kus ristuvad saklased, venelased ja lõpuks taas ka eestlased. See on ju täiesti otseselt meie ajalugu, meie sõjad ja meie võidud-kaotused, meie kauaoodatud vabadus. Siinkhal algas ja ka lõppes minupoolne vabadusesammaste käsitlus.

Mis veel. Valge kadedus on hea väljend. Hõljungi vist selles juba oma pool aastat ja edasiminek on olnud tohutu. Kuigi tüdinen ka mina endast, on siiski huvitav jälgida kõike mis toimub. On lausa ilgelt põnev periood! Üllatusi igas tunnis.

Niisiis liigutage seltsimehed, see ei ole asjata energiakulu! Mina täna end ei liiguta, aga homsest jälle alustan. Õpin metsas raietööliseks!