Arboreetum

Pildile jäädvustamisest tekkis mitmeid mõtteid, natukene eriskummalisi ja mittestampseid ehk seekord. Üldiselt kui pildistan, siis vaid loodust. Kas taime ennast või vaateid. Muidugi loen looduse alla ka inimese poolt loodud tehiskeskkonna. Näiteks park on üks selliseid, loodud küll loodusest, kuid siiski ininmkeskkond. Inimese jäädvustamises ma võlu pole leidnud. Nad on küll igaüks isemoodi, kuid kuidagi liialt lihtsad. Siin võib rääkida küll inimese sügavusest, mõttemaailmadest ja hingestatusest, kuid see pole pooltki see, mis võib olla üks taim. Kummalisim maamuna peal, puhas looming, ka jumalikkuse väljendaja. Igal taimel on oma taju, olemus, aura, mis hõljub ümber tema ja mõjutab ka meid, kes me seda enamasti tähelegi ei pane. Olgu selleks siis paljukiidetud tavaline võilill või õuntes õunapuu. Tegelikult taim kui selline on üleüldse suurema mõjuga meie eludes ja maailmas, kui inimesed arvata oskavad. Nagu ka kõik muu looduslik. Iidsetest aegadest on inimesed abi otsinud taimedelt (mitte inimarstidelt) ja nendega suhelnud. Huvitav on see, et esimesed arstid olidki inimesed, kes teadsid taimedest rohkem kui mõni teine. Niimoodi nende poole siis pöördutigi. Ka sõna "rohi" viitab ju taimele, rohule. Medikamentoosne ravi ja keemiarünnakud tulid hooopis hiljem.
Palju on räägitud maailma vaimsest ärkamisest... Ka apteekides suureneb taimedest tehtud ravimite e rohtude hulk üha suureneva kiirusega. Ka spole seegi üks märk?

Aga tagasi pildistamise juurde. Hiljuti kuulsin juttu, et pildistada ei tohiks liiga palju. Sa paned siis selle emotsiooni pildi sisse ja see ei jää enam sinusse. Kaotad osa endast pildile ja pilt ise annab mingi osa sinule. Kui ma nüüd õigesti mäletan. Aga ega nii ongi. Sestap ma ei tunne vajadust pildistada inimesi, neid kuidagi jäädvustada. Või mingiseid teatud situatsioone, sündmusi, toimumisi, mis nagunii hetk pärast lõppemist minevikku kaovad. Ma ei tunne seda aga taime puhul. Seal on veel midagi. Midagi miskit, mis ei võta minult midagi, vaid annab hoopis juurde. Pilti jääb selle taime tohutu energiaväli, mis kaob vast alles peale konkreetse taime hukku. Siis jääb pildist vaid pilt, tühipaljas foto.

Mul pole viimasel ajal erilist pildistamistuju, kuna tunnen, et viibin keskkonnas, kus pole eriti pildistatavat. Ei ole nii head, mida õhinaga jäädvustaks. Tekkivad fotod on pigem sellised kuhugi kausta rippumajääjad kui vaatamist väärivad. Nii polegi mul linnas oleku jooksul eriti fotosid tehtud.


Koduses arvutis fotosid sirvides avastasin, et elu parimad fotod olen teinud Luual. Muidugi eks oli ka aega valida ilma ja situatsiooni, kuid väga suur osa on ka koha mõjul ja objektidel. Ma ei saa siia neid pilte hulgi laadida ja pole vajagi, kuid midagi neis on, mida mitte kusagil mujal ei ole. Miskit täiesti kordumatut ja haruldast. Täiesti luualikku ja üdini head. Lootust ju on, kas pole?