Läti


Kevadel Lätis käies oli külastatud aedadest vast veelgi elamuslikum Liepaja linn oma ülieeskujulikult hooldatud kesklinnahaljastuse ja räämas ranarajooniga. Lagunevate puitpitsvilladega ja inimtühjade tänavatega. Liepajas on veel ka ajalooline imeline turuhoone ja päris huvitav vanalinn. Ühest lahtisest trepikojauksest sisse vaadates paistis maja täis juugendit.
Kogu see ilu päädis aga rannal kõrguva tuulegeneraatori, pooliku betoonehitise ja servamata lauast riietuskabiiniga.

Tagasi jalutades leidime ülikoolihoone servast fantastilise ennastunustavalt õitseva pirnipuu ja kandilistest graniitkividest pika müüri, mille töölised olid trammiteed remontides kõnniteeserva ladunud.

Rendime?

Nägin Sakus silti RENDIAUTORENT.

Kohe tekkis kaval idee teha laenujalgrattalaenutus või proovida õnne kiirtoidukiirtoidukohaga.

Pealinna võlu ja valu


Tallinn on võtnud ilmselt sihiks pakkuda mulle nüüd nii palju, kui ta pakkuda suudab. Üleeile ei tulnud maale sõidust miskit välja selle messikesekese pärast. Eile helistas mulle M, et lähme arhitektuurimuuseumisse. Läksimegi. Muidugi Rotermann on alati selline, et sealt ei saa enne kinnipanekut tulema. Seekord on siis peamiseks tõmbenumbriks kahe teise näituse kõrval Toomas Reinu suur suurnäitus. Pool saali on plaanimaterjal ja pool akvarellid. Nagu loomeinimestel ikka, mida vanemaks nad saavad, seda kirjumaks muutub nende looming. Tegelikult ei ole minu asi siin kriitikat teha, minge vaadake ise. Toomas Reinu hooneid on terve Eesti täis ja need kuuluvad kõik Eesti arhitektuuri tippklassi. Kuldne Kodu ja KEKi kompleks Pärnus olgu esimeseks näiteks. Sündmus on tõeliselt väga-väga hea. On trükitud ka ülipaks kataloog (polegi neil enne nii mahukat olnud!), aga see jäi ostmata hetkel üle jõu käiva hinna tõttu.

Peale Rotermanni oli pisike kohvik ja siis kontsert KUMUs. Järelkuulatav on kontsert siit.

Öösel kell kolm helises mul telefon. Vaatan - helistab naabrinaine. Võtan siis vastu ja ta teatab rahulikul häälel, et õues üks purjus meesterahvas peksab asutuse tööautot. Ja et ta aknast rääkimise peale ära ei lähe ja väidab, et see on tema auto. Kargasin püsti ja helistasin politseisse. Reageering oli väga kiire, patrull tuli kohale umbes nelja minutiga ja olukord lahenes. Õnneks ta midagi puruks peksta ei suutnud, vanad autod on ju tugevad. Mul oli muidugi saps sees, sest meetri kaugusel firma autost on mu isiklik. Aga kuna see on musta värvi, siis ta ehk ei märganudki seda. Vabanduseks ei öelnud ta midagi muud, kui et ta tahab ses autos magada.

Mul on ärkamisega üks loll lugu. Kui mind äratatakse sügava une faasis, siis ma ärkan nagu oleks lennukatastroof või midagi muud sellist - süda peksleb nii kuis jaksab ja midagi aru ei saa mis toimub. Ja kui püüad rahuneda, siis võtab see jube kaua aega. Seekord oli ka nii. Sain voodisse tagasi pool neli ja lootsin kohe magama jääda. Tühjagi. Lugesin siis raamatut, seekord luuletusi. Kella kuueni.

Oi ma olen nii kultuurne seekord olnud. Nüüd tuleb vist jälle paus.

Messiniru


Saabusin just messilt nimega "Aiandus ja Sisustus 2010". Aianduse osas on ainukeseks tähelepanuväärseks osaks keset halli tegutsev floristide võistlus. Muus osas on kõik niru. Keegi pakub kasvuhoonet (õues) ja keegi sees võrkkiikesid ja aiatoole. Ja muud ei olegi. Aa, suitsuvorsti letid olid ka tõmbenumber. Väga aianduslik.

Sisustuse osas oli kaks avastust. Esiteks maja mis on väljast pisike ja seest suur ja ei vaja erilist vundamenti. Mul oleks sellist vaja. Tõesti oli kena maja. Teine avastus oli meelelahutuslik ja on ülemisel pildil. No annab ikka tulla sellele ideele. Väga andekas.

Tundub, et kõik on maamessil Tartus, sest rahvast oli vähevõitu. Nagu ikka, voolavad ajud Tartu poole. Mina ka voolan sinnapoole nüüd kohe varsti. Andsin täna lahkumisavalduse ja juhataja asetäitja hakkas selle peale nutma. Ega mul ei olnudki midagi eriti kommenteerida.

Õnneks sain messile tasuta sisse.

Lõhkujate ühiskond

Viimasel ajal on Tiiu blogist läbi lipsanud Kati Murutari nimi. Ma ei ole temaga üldse kursis, mäletan vaid, et kunagi ta poseeris alasti, rasedana ja üleni mudasena Kroonika kaanel. Ja siis muid asju veel natukene. Nagu kõiki vähegi tüüpsortimenti mitte langevaid inimesi, on tedagi veidi imelikuks peetud. Mina seda ei arva.

Päriselt ka, ma sattusin täiesti juhuslikult lugema kellegi mullusuist netipäevikut Horsemarketi lehel. Kui olin jutu lõpetanud, valisin vasakuilt servast artiklid. Esimene artikkel on Kati Murutari kirjutatud.

Ja tegelikult ongi nii, et meie ühiskond on väga väga paha. See lihtsalt tapab ja sandistab inimesi, selle asemel, et neid aidata. Ja me kõik kannatame selle all pidevalt. Vedasin hiljuti Belgias käies (ma polegi sellest veel kirjutanud!) haljastuslikke ja linnaehituslikke paralleele meie ja Belgia vahel. Seal kõik lihtsalt kuidagi sujus. Kõik olid rahulikud ja heatahtlikud, kõik sujus ja kõik sai tehtud. Meil on aga ainult üks suur tormamine, kemplemine ja teiste maha materdamine. Järjepidev sitast saia küpsetamine. Selle asemel, et nt Tallinna linna erinevad ametid tegutseksid ühise eesmärgi - linna majandamise ja kvalitseetse keskkonna loomise nimel, tegelevad nemad teineteise vastu töötamise ja materdamise nimel.

Milleks??? Inimesed, milleks?

Ballett

Ükskord tuli ETV pealt sigahea balletietendus. Kuna ma algust ei näinud, siis hiljem otsisin netist selle kohta infot. Muidugi selgus siis, et nii andekaid asju tehakse vaid Pariisis või New-Yorgis.

aga meil see-eest ju reklaamib endiselt ilmselt edukat etendust "Prügigast kolm". Siiski siiski, Rave par le Ballet de Lorraine lükkab prügikasti kummuli ja astub katki ka!

Pormeistri kolmnurk


Asjade kulg on ju ekstrahuvitav ja täiesti etteaimamatu. Nii sattusin ma kahe nädala jooksul kolmele üritusele. Vaid esimene neist oli varem ette planeeritud. Seal esimesel üritusel mulle jõudis pärale, et viibin meie arhitektuuri grand old lady projekteeritud hoones Jänedal. Õnneks oli mul aega seal pikemalt ringi vaadelda ja juurelda.
Möödus mõni päev, kui mulle teatati, et olen oodatud ühele teisele üritusele. Ja üllatus missugune, kohaks oli lillepaviljon. Kuigi üritus ise oli huvitav, ma siiski vist peaaegu poole aja mõtlesin Pormeistrile ja sellele hoonele.
Lillepaviljoni üritusel pandi mulle pihku kutse kolmandale üritusele ülejärgmisel päeval Tartus. Ja taas olin ma Pormeistri hoones. Vahtisin ringi ja oli põnev.

Kas on see vaid kolmnurk, või tuleb siit veel?

Lisatud foto on netist võetud. Sel on Eesti ajaloo ainukene disainlaut, teadagi kelle tehtud. Kahjuks on nii, et hiljuti lammutati see ehitis, et asemele teha uus eurolaut, mis on täiesti sisutühi oma välimuselt. Just neljapäeval vaatasin järgi. Kuna mul endal ei olnud seda lauta pildistatud, pean leppima teiste tehtud piltidega.

Juhuslikud juhused

Sain viimaseks sünnipäevaks kaks keraamilises tassis küünalt. Kinkija ütles, et need on Venemaalt toodud. Just hetk tagasi lugesin üht oma igapäevast foorumit, kus oli ühes postituses link, mis viis järgmisesse foorumisse. Ja ses järgmises oli jälle link, mis viis ühte venekeelsesse foorumisse. Selle avanud, leidsin eest foto, millel ilutses samasugune tass. Seekord kohviga.

Ja taas ja taas ja taas

Asjade seis

Hetkel on nii, et kõik seisab keset suurt tormi.

Okserefleks


ööööööööökk
ööööööööökk
ööööööööökk
ööööööööökk
ööööööööökk
!!!

Taevalikud vuugid

Käisin täna muruteemalisel koolitusel. Päris põnev oli. Kuigi ma ei tegele golfi- või jalgpallimuruga, oli siiski enamus infost väga vajalik. Keegi vist minule vajalikku murutüübikoolitust ei teegi, ma arvan. Natuke on mul kahju, et see algselt Soome firma müüdi taanlastele maha ja nüüd on kõik teine, isegi nende ilusad kilepakid muudeti ära. A noh, ainult muutustega tulevad uued tuuled. Neid ju vaja ongi hetkel.

Mulle ilgelt meeldis nende kontor. Kui ma oma elamise saaksin, siis sealt võtaksin küll šnitti. Täpselt minu lemmikud põrandaplaadid ja siseuksed. Väga hubane ja kutsuv keskkond oli. Isegi vaipkate oli ilus. Ja laepaneelid. Ainult nende sisehaljastusega tundus miskit lahti olevat, neil olid mingid totrad ebaküpressid iga nurga peal, aga nende pesa oli täpselt selline, et sinna oleks sobinud üks suur väänlev monstera või klassikaline kummipuu. Tõmbasin kohe võrdluseks kõrvale ühe teise analoogse firma suht uue kontori, mis on mugavusest kaugel ja ilmselt ei soodusta ka töösse süvenemist. Aa, üks viga oli ses kontoris nüüd küll. Kogu asutust läbis üks ühtlane lintaken ja selle akna ees, mis juhtumisi lahti käis, oli hiiglaslik diagonaalne metalltala. Täitsa absurd. Mõtlesin, et kas see on arhitekti näpukas või hoopis geniaalne vimka?

Kohvipausil sai salatit, viineripirukaid, mereandidega suupisteid, mingeid praetud molluskeid ja martsipanikattega kooki. Kõik maitses ülihea. Avastasin enda jaoks sel päeval mitu olulist asja. Üks oli neist Liptoni tee, mis mulle väga hästi peale läks. Jõin kaks topsitäit järjest. Muidu ma Liptoni teesid üldse ei osta, ma olen selle brändi vastane. Oli malle muutev kogemus. Teised avastused olid mujalt, kui söögivallast ja natuke sisukamad.

Hiljem tuiasin kaubamaja toidukast läbi ja ostsin endale kolm ahjusooja pisipitsat, mis enne kassat rasva välja hakkasid tilkuma. Vastuvõttudel pakutav on ikka kaubamajast sajaga ees. Õhtul tegin aga pruuni riisi köögiviljadega ja praadisin kala. Nüüd on elamine soomuseid täis.

Aa, enne koolitust käisin muuseumis, pidin aitama näitust üles panna aga eriti ei jõudnud - kogu aeg läks mingi möla peale kaduma. Huvitav seik oli veel - ööga oli kommikauss täitunud seal sipelgatega.

Õhtul tegin D-lt saadud harjutusi diktsiooni parandamiseks. Juba hakkas parem, ma arenen! Tiiu, kui sul on miskeid häid harjutusi, et kõne muutuks selgemaks ja putlu oleks vähem, siis võid jagada :)

Täiesti vastuolulised päevad

Eile toimus midagi erilist, terve päev oli üks õudusunenägu. Kogu maja vesi oli külmunud. Väga vahva on pliidil lund sulatada, et saaks seda wcsse kallata. Ja siis jälle sulatada, et saaks jälle wcsse kallata. Kui te vaid teaksite, kui must on tegelikult Tallinna lumi, te üldse ei püherdaks selle sees enam talvel! Hommikune veenorm oli kraanist nirisev viimane tilk veekeetjasse. Kuna hommikul pesta ei saanud, oli tööle minemine kuidagi karvane. Ma ei tea, kas see oli minu seisundist tingitud, kuid inimene, keda esimesena kohtasin, tore inimene (ta oli esimest päeva peale puhkust tööl), tundus mulle kuidagi loppis. Ja ta kurtis seljavalu. Ega ma rohkem teda siis ei tüüdanudki. Kuigi ta tavaliselt väga vahva on :)

Järgnes absurdne päev tööl. Enne lõunat oli üks töö vaja ära teha, mis kahjuks osutus jubeduseks kuubis. Ja pealelõunal oli vaja teine töö ära teha, mis osutus veel suuremaks jubeduseks kuubis. Õnneks ei olnud ma ainukene, kes niimoodi arvas ja minuga kaasa virisevad kolleegid tegid mu tuju isegi paremaks. Tegelikult me võtsime asja naljaga, aga no natuke piinlik siiski oli. Mööduv rahvas vaatas silmanurgast või läks kaarega mööda, vaikselt labakusse irvitades.

Töölt tulles oli kõik justkui korras. Kui välja arvata, et pidin kohe hakkama tegelema lume sulatamaisega, et saaks seda wcsse kallata, peale mida pidin tuppa tooma uue lume, et saaks seda sulatada ja hiljem wcsse kallata. Kõik hakkas aga peale pimeduse saabudes. Mu elamises on kaks lampi. Üks neist põles lihtsalt läbi. Elektripirne kulub siin linnajaos küll kõigil vist kilodega, muudkui aga pauguvad. Plaanisin kell 21.00 minna magama, et päev pidulikult lõpetada. Võtsin siis kaasa veepudeli, et suunduda hambaid pesema. Toast väljudes näen ehmatusega et koridori põrandal läigib vesi. Ei, see polnud sellest et vesi tagasi tuli. Hoopis üleüldine külmkapp oli andnud otsad. Mu pelmeenid olid plägad, panin need ruttu pannile, et neid päästa. Jäätis oli peaaegu juba vedel ja kalafileed ka poolenisti sulanud. Hakkasin siis koristama seda jääkülma lainetust, peale mida sõin ära oma vedela jäätise. Pelmeenid jäid tänaseks. Magama sain 23.00 alles. Hea seegi eksole. Öösel ärkasin jälle tilkumise peale. Nüüd juba minu enda pisikeses külmkapis purunes seesama kalafilee pakk ja tilkus alla peaaegu tühja mahlapaki peale. Esimene ehmatus oli muidugi suur, arvestades, et veejamad majas nagunii.

Lõuna ajal lõhkusin peitliga punasest klaasist küünlaümbrise ära. Täiesti kogemata. Õnneks see ei olnud mu isiklik :D

Täna hommikuks lõppes meie maja torusaaga - nüüd on garaažis 24/7 töötav elektriradikas ja soojapuhur ning vesi taas majas. Ööseks jääb vesi rõõmsalt kraanist igaks juhuks nirisema. Vahvad majad need eestlaste majad (remont õigeminei maja on ju sakste tehtud). Hommikul olin õnnelik ja vedelesin kuuma dušši all, pesin jälle korralikult hambaid ja lasin vetsus vett. Mida küll inimkond siis tegi, kui veevärki ei olnud? Kõik olid vist õnnetud.

Pargis toimus lahe üritus tööpäeva käigus. Valmistusime nädalavahetusel toimuvaks häppeningiks, kasutades selleks betoonivaluks mõeldud saalongeid ja lumepuhurit. See masin teeb lume nii õhuliseks, et eemaltvaadates oleks nagu aurupilv õhus. Pealelõunat oli ühel tähtsal isikul sünnipäev, saime torti ja pirukaid ja šampust ja riia palsami segu jõhvikajoogiga (mis maitses küll nagu rootsi rohi). Oli muudki nänni. Päris päeva lõpus sai jälle jätkuks torti ja šampust. Selline tore ja lõbus päev.

Tordid päästavadki tegelikult päevi. Ükspäev naabrinaisega selveris käies ma ostsin endale viimase kuupäevaga sefiiritordi. See maksis ainult 30 eeku. Vahel võib päeva päris säästlikult heaks saada.

Uskumused

Hetk tagasi lubasin lõpetada kõikvõimaliku halisemise maailma, eluolu ja edu teemadel. Pean kahjuks rõõmust hõiskajaid kurvastama. Lubasime ühe vahva tegelasega, et teeme koos postituste sarja. Alati ühel ajal ja ühel teemal. Tema pakkus välja tänase teema - uskumused. Tegelikult on teema tänase päevaga olnud tihedalt seotud. Oleme päeva jooksul vahetanud mõtteid ja leitud infot sel alal ja lõpuks, mulle tundub, mõlemad sellest ka natukene sõlme läinud. Kooskirjutamise moment on siiski huvitav, pisikene võistlusemaikki juures.

Mis on uskumused? Liigitaksin neid kahte leeri: välised ja sisemised uskumused. Välised oleks ennekõike need, mis surub meile peale ühiskond. On ju välja kujunenud üleüldine loogiline reeglistik, mis on sobiv ja mis mitte. Ka need võib lugeda uskumusteks. See on vaid kellegi uskumus. Keegi kusagil usub, et nii on õige. Kui sama konkreetset asja usub suur osa inimkonnast, tekibki ühiskondlik uskumus. Ühiskondlik uskumus võib olla petukaup. See, et rahvamassid midagi usuvad, eriti kui veel pimesi usuvad, on tegelikult parajalt ohtlik. Kujunevad arusaamad, mida võetakse automaatselt tõe pähe, nende sisulist poolt reaalselt analüüsimata. Me ei märkagi, kuidas automaatselt toimiv üha uute ja uute uskumuste pilv meid juhib. Selle peamiseks levitajaks on muidugi meedia, mille kannul väikese vahemaaga võimuorganid.

Sisemised uskumused on sama kavalad kui välimised. Sisemised on individuaalsed, isiksusest lähtuvad ja isiksuses tekkivad. Need mõjutavad suuresti inimese mina-pilti ja enamasti ei saagi me aru, kui järjekordne uskumus meid automaatselt kuhugi poole tõukab või mingis situatsioonis eemale hoida käseb. Uskumused võivad ja tihti ka muutuvad automaatseteks.

Tegelikult huvitab mind uskumuse tekkemehhanism, millest ma veel aru ei ole saanud. Kas see impulss tuleb väliskeskkonnast ja siis kinnistub minus või tekib see minus eneses. St ma mõtlen selle ise välja? Tekib mingi harjumus? Mis on uskumuse tegelik eesmärk? Mis on uskumuse taga?

Muutuste teema

On hakanud toimuma päris suured sisulised muutused peaaegu et igal pool. Lehtedes ennustatud esile kerkivad pereteemad ja sellealased võimalikud probleemid-arveteklaarimised on juba hakanud toimuma. Ka tööelus on toimunud suuremad muutused. On toimunud kõike, alates pahaselt karjumisest, kuni väga suurte materiaalsete ümberpaigutusteni (teadsin mille peale välja lähen ja olen saavutatuga väga rahul). Ka tuttavate seas on mingi sagin lahti - kes konkureerib uuele töökohale, kes sahmerdab niisama ringi. Aasta on alanud põnevalt ja energiliselt.

Ühe märgina tekkis mul juba aasta lõpus värvivajadus. Vajadus kusagil käia (on juba käidud ka) ja midagi muuta. Blogi tüütas ära. Äkki tundus kogu elumuinasjutu mõte niivõrd kulunud, tüütu ja nõme, et muutsin päevapealt blogi aadressi. Tegelikult on see arboreetumivärk samuti ära tüüdanud. Aga see jääb, kuni leian uue ja värskema. Arboreetum on nimi, mida kavatsen tulevikuks hoida. Selle taha saab rakendada hoopis teised eesmärgid. Kui aastaid meeldis mulle muusika, mis leidub mu arvutis, siis tegelikult pole ma seda juba üle poole aasta kuulanud. Kuulan rohkem raadiot, mu muusikaeelistused on muutunud.

Mind härib väga, et andmeid mu kohta võib suva tüüp netist leida, minu enda nime alt. On kohti, kust ma neid kustutada ei saa. Kuigi võiks. See oli juba üsna ammu, kui blogi muutus anonüümseks. Ma ei kavatse ammu enam avaldada siin oma pikki heietusi maailma mõtekuse või inimeste käitumise üle. Sest need on lihtsalt siin mõttetud. Maailma mõte on mõttekas vaid siis, kui seda kahekesi arutatakse. Monoloog on tühine ja pakub vaid pinget mõningatele nuhkidele. Muidugi on ka mõni inimene, kes jääb ilma võibolla meeldivast tekstist (nagu ma siia jubedalt palju kirjutaksin ja heietaksin).

Mulle tundub praeguseks, et inimene, kes alustas selle ajaveebiga aastal 2004, on kuhugi kadunud. Ka see ajaveeb on kuhugi kadunud. Selle asemel on uus blogi ja seda teksti siin kirjutab keegi teine. Sest muutunud on kõik - keskkond, mõttemallid, tujud, kehakaal, aadress... Selle blogiga alustas inimene, kes esiteks vihkas linna ja keeldus igasugusest elust Tallinnas, oli paduroheline, vingats, mitte reaalselt analüüsiv, kasvatas aiamaal kolme mõttetut lille. Eks see kõik oli tol hetkel vajalik, kasvõi hiljem taipamaks. Mul on natuke piinlik ja natuke ka äge tunne.

Krõbisev vaikelu


Suutsin pildile saada üsna sügava õhkkonna. Lind juhusliku objektina on ainult boonuseks seal juures. Võiks arvata, et selle krõbeduse annab külm ilm, härmas puud ja pildi sinine alatoon. Seda ka. Siiski on tegelikult kogu selle karguse põhjustajaks kolmnurkne päikesekella tipp. Uskuge mind. Võtke see pildilt ära ja alles jääb tavaline talvepilt. Ei midagi krõbisevat, lihtsalt tavaline igav talvepilt...


Russalka tagant lõppes üleüldse kogu maailm.

Hüvasti Värska!

Ostsin poest Värka vett, oma lemmikut. Kodus seda juues hakkasin meenutama, kuidas ühel suvel ammu-ammu Värskas ema ja vennaga laagris olime. Seal olid ju peda suvekoolitused. Millegi pärast on see suvi ja sealolemine olnud minu jaoks tähtsad. See on meeles püsinud alati kui miski eriline olemine. Justkui õnneliku lapsepõlve sünonüüm.

On hirmus tore kasutada maa-ameti kaardiserverit ja uurida erinevaid Eestimaa kohti. Uurisin ka Värskat. Kõik majad on alles ja kaardil näha. Mida ma sest suvest mäletan? Mäletan Värskasse sõitu, bussiootust Tartus, kus ma varem käinud ei olnud. Püstiseismist palavas bussis Tartust Värskasse ja vahepeal purunenud bussikummi. Mäletan järve, kus sai palju ujutud, paadisõitu, pikki hobusetallidest ehitatud laagrimaju ja pisikest auguga kivi, mille ma tagaukse kõrvalt räästa alt leidsin. Suurtes kogustes metsmaasikaid ja inimesi, kes juba varahommikul kukeseeni mändide alt otsisid. Järveäärset sauna samasuguste plekk-kaussidega nagu meie küla saunaski ja hirmuäratavaid käimlaid, kuhu ma üksi minna ei julenud, natuke maad eemal paiknevat sööklamaja vanaaegsete kätekuivatusaparaatidega, mis enam tuult puhuda ei jõudnud ja selle allkorrusel asunud kõrtsi "Sabat", kust toidutalonge sai. Väga ilusat metsarada ja puidust lääpas jalgsilda, mille ma avastasin. Väga lopsakat rohtu ning ülepea sõnajalgu. Jalutuskäiku vennaga Värskasse poodi ja tagasi, kuhu tee peale jäi pisike töökoda ning tee pealt võssa kihutanud Raf-bussi. Meeles on täpselt kaks lõhna - kõrts "Sabati" lõhn ja laagrimaja köögis olnud lõhn. Mäletan köögi põrandalauas olnud oksaauku, läbi mille paistis kas läikiv vesi või klaas. Ja muidugi mäletan ma ka jalutuskäiku Värska tehasesse Verhulitsa külas, kus pudelid mööda liini jooksid ja üks "tädi" juba täidetud ja sildistatud praakpudeleid põrandalasuvasse puukasti puruks viskas ning kus jämedast põrandast tulnud torust meie jalgade peale pladinal gaseerimata Värskat lasti.

Leidsin nüüd netist 2005. aasta järelhüüde:

Hüvasti, Värska!

Talvepimeduses meenutan viimast päikselist suve Värskas. Värska õppelaagri organiseeris 1960. a Endel Pirn, haridusjuht, kes nägi ette vajadust täiendada pidevalt õpetajat ning hoolitseda ühtlasi tema tervise eest.
Õppelaager on kandnud mitmeid nimesid ja kuulunud VÕT-ile, EHA-le ja lõpus pedagoogikaülikoolile.
Värska laager töötas täie jõu ja entusiasmiga, kuni pedagoogikaülikool selle möödunud sügisel maha müüs.
Uus omanik lubas kevadel kursusi jätkata, aga siis ütles järsku ära. Kursused olid täis registreeritud. Ju ei saanud kõik teada, et Värskasse enam asja pole, igatahes hakkasid õigel ajal kursuslased saabuma, kotid seljas, ning otsisid laagri bussi, mis neil tavaliselt vastas käis. Ei usutud oma silmi: laagri uksed kinni, rohi kaelani ja ei mingit infot. Mõned ei läinud siiski ära ja nii paistis telklaager metsa all elavat oma igasuvist elu.
Pean märkima ära need inimesed, kelle õlul ja hoolitsusel laager aastaid püsis. Tänu laagriülem Semjon Kaljule kulges suveelu ladusalt. Suveks saabus Tallinnast ka laagri perenaine, kelleks palju aastaid oli Eevi Salm. Värska laagri hing oli ka Luule Herodes – kuni ta manalateedele kutsuti. Suured Värska entusiastid olid Asta Reilent, Leelo Tamm, Jaan Ennulo, Linda Nurmoja, Inge Unt, Elvi Kaldma, Evald Laprik, Voldemar Pinn, Astrid Neeme, Aino Siirak, Õie Vahar, Aleksander Elango, Heino Liimets, Olaf Prinits.
Värskalased saavad igal aastal kokku, sest meil on tugev tsunftivaim. Tänavu oli kokkutulek 10. novembril.

Anne Sarv


Mis siis muud, hüvasti ka minu poolt.

Fotograaf

Hommikul tõotab alata eriti šeff päev - ma kavatsen pildistada lund!!!

Ööelanik

Viimasel ajal on midagi sassis täiega. Enamasti kulgeb mu päevaplaan selliselt: kella seitsmest ärkan, kaheksaks tööle, neljapaiku koju. Kuni siiani on nagu tööinimese elu ikka. Kusagil kella kuuest aga tegib moment, kus mind haaravad tumedad jõud ja ma langen sügavasse unne. Kuna oma voodi on maailma parim paik (eriti kui see on veel lai voodi), siis ei suuda ma sellele jõule vastu panna. Ärkan kusagil üheksa paiku ja siis algab elu.

Tänase uinaku ajal helistati mulle kümme korda. Panen alati hääletu peale, et inimesed mind magamise ajal närvi ei ajaks. Kaks korda helistas naabrinaine, kes tahtis minu juurde dušši alla tulla, kolm korda helistas Soome praktikant, kes "minu juures praktiseeris" suvel ja viis korda vanaema, kes tahtis teada, kas ma lume all elus olen (ja sattus ilmselgelt paanikasse, kui ma esimesel korral ei vastanud).

Miks? Miks? Miks? Miks inimesed normaalsel ajal magada ei võiks?
Tere ööd!

Aga asjast ka. Tellisin endale välismaalt kasutatud raamatu (polnud seda varem teinud). Tegelikult on see raamat mul juba kuu aega öökapil (milleks on pappkast), kuid see on asutuse kogu oma ja tahan endale isiklikku. Ses raamatus on ägedad peatükid. Näiteks aiatööriistade ajalugu, kasvuhoonete ajalugu ja puuonnide ajalugu. Keskaegsed murupingid ja muu selline isuäratav kraam. Sellised peatükid, millest tänapäevased üliasjalikud inimesed mõteldagi enam ei oska. (Pidin kirjutama, et tänapäevased rahale orienteeritud inimesed, kuid siis jäi ära. Olen ju ise ka rahale orienteeritud - alles eelmises postituses kirjutasin).

Uks


Sain ükspäev huvitava uusaastasoovi. Just varem mõtlesin, et kust saada raha ning hetk peale seda tuli mulle meil ahelkirjaga, mis ennustas raha. Kirja konks oli selles, et esiteks ma mõtlesin vahetult enne samal teemal ja teiseks tuli see kiri mulle kogemata - saatjaks oli täiesti võõras inimene ja saadeti ainult minu aadressile. Kirjas kaasas olnud pildi panin endale arvutile desktopile, et toimigu siis!

Ma pean ütlema, et tõesti on juba toiminud. Järgmisel päeval peale kirja saamist nägin Viru keskuses kolmel korral, kuidas inimestel mündid kõlinal maha kukkusid. Ühel neist lausa terve peotäis ja krooniseid. Samal õhtul sain Prismas kassast sularahana tagasi tuttuusi rahatähti. 25 ja 10-krooniseid. Olid nii uued, et lausa lõhnasid raha järele tugevalt. Eile sain aga üllatuse osaliseks. Nimelt üks töö, mille eest ma enam ammu raha saada ei lootnud ja olin leppinud, et see jääbki nii. Sain eile selle töö eest tasu.

Panen pildi siiagi, ehk toimib veel. Ülemisel pildil on üks päris asjalik uks, mida vahetevahel kulutan.

Tegelikult on ukseteema üldse hea. On ju teada tõde, et peale vana ukse sulgemist avaneb alati uus. Ja uste taga võib olla nii mõndagi. Seega, vaadakem teisele poole ust! Vendadel Urbidel on selle kohta üks hea lugu - Tomorrow. Kahjuks ma Youtubest seda ei leidnud. Seega jääb siia lisamata.