Muutuste teema
16. jaanuar 2010 by Ivari
On hakanud toimuma päris suured sisulised muutused peaaegu et igal pool. Lehtedes ennustatud esile kerkivad pereteemad ja sellealased võimalikud probleemid-arveteklaarimised on juba hakanud toimuma. Ka tööelus on toimunud suuremad muutused. On toimunud kõike, alates pahaselt karjumisest, kuni väga suurte materiaalsete ümberpaigutusteni (teadsin mille peale välja lähen ja olen saavutatuga väga rahul). Ka tuttavate seas on mingi sagin lahti - kes konkureerib uuele töökohale, kes sahmerdab niisama ringi. Aasta on alanud põnevalt ja energiliselt.
Ühe märgina tekkis mul juba aasta lõpus värvivajadus. Vajadus kusagil käia (on juba käidud ka) ja midagi muuta. Blogi tüütas ära. Äkki tundus kogu elumuinasjutu mõte niivõrd kulunud, tüütu ja nõme, et muutsin päevapealt blogi aadressi. Tegelikult on see arboreetumivärk samuti ära tüüdanud. Aga see jääb, kuni leian uue ja värskema. Arboreetum on nimi, mida kavatsen tulevikuks hoida. Selle taha saab rakendada hoopis teised eesmärgid. Kui aastaid meeldis mulle muusika, mis leidub mu arvutis, siis tegelikult pole ma seda juba üle poole aasta kuulanud. Kuulan rohkem raadiot, mu muusikaeelistused on muutunud.
Mind härib väga, et andmeid mu kohta võib suva tüüp netist leida, minu enda nime alt. On kohti, kust ma neid kustutada ei saa. Kuigi võiks. See oli juba üsna ammu, kui blogi muutus anonüümseks. Ma ei kavatse ammu enam avaldada siin oma pikki heietusi maailma mõtekuse või inimeste käitumise üle. Sest need on lihtsalt siin mõttetud. Maailma mõte on mõttekas vaid siis, kui seda kahekesi arutatakse. Monoloog on tühine ja pakub vaid pinget mõningatele nuhkidele. Muidugi on ka mõni inimene, kes jääb ilma võibolla meeldivast tekstist (nagu ma siia jubedalt palju kirjutaksin ja heietaksin).
Mulle tundub praeguseks, et inimene, kes alustas selle ajaveebiga aastal 2004, on kuhugi kadunud. Ka see ajaveeb on kuhugi kadunud. Selle asemel on uus blogi ja seda teksti siin kirjutab keegi teine. Sest muutunud on kõik - keskkond, mõttemallid, tujud, kehakaal, aadress... Selle blogiga alustas inimene, kes esiteks vihkas linna ja keeldus igasugusest elust Tallinnas, oli paduroheline, vingats, mitte reaalselt analüüsiv, kasvatas aiamaal kolme mõttetut lille. Eks see kõik oli tol hetkel vajalik, kasvõi hiljem taipamaks. Mul on natuke piinlik ja natuke ka äge tunne.
Ühe märgina tekkis mul juba aasta lõpus värvivajadus. Vajadus kusagil käia (on juba käidud ka) ja midagi muuta. Blogi tüütas ära. Äkki tundus kogu elumuinasjutu mõte niivõrd kulunud, tüütu ja nõme, et muutsin päevapealt blogi aadressi. Tegelikult on see arboreetumivärk samuti ära tüüdanud. Aga see jääb, kuni leian uue ja värskema. Arboreetum on nimi, mida kavatsen tulevikuks hoida. Selle taha saab rakendada hoopis teised eesmärgid. Kui aastaid meeldis mulle muusika, mis leidub mu arvutis, siis tegelikult pole ma seda juba üle poole aasta kuulanud. Kuulan rohkem raadiot, mu muusikaeelistused on muutunud.
Mind härib väga, et andmeid mu kohta võib suva tüüp netist leida, minu enda nime alt. On kohti, kust ma neid kustutada ei saa. Kuigi võiks. See oli juba üsna ammu, kui blogi muutus anonüümseks. Ma ei kavatse ammu enam avaldada siin oma pikki heietusi maailma mõtekuse või inimeste käitumise üle. Sest need on lihtsalt siin mõttetud. Maailma mõte on mõttekas vaid siis, kui seda kahekesi arutatakse. Monoloog on tühine ja pakub vaid pinget mõningatele nuhkidele. Muidugi on ka mõni inimene, kes jääb ilma võibolla meeldivast tekstist (nagu ma siia jubedalt palju kirjutaksin ja heietaksin).
Mulle tundub praeguseks, et inimene, kes alustas selle ajaveebiga aastal 2004, on kuhugi kadunud. Ka see ajaveeb on kuhugi kadunud. Selle asemel on uus blogi ja seda teksti siin kirjutab keegi teine. Sest muutunud on kõik - keskkond, mõttemallid, tujud, kehakaal, aadress... Selle blogiga alustas inimene, kes esiteks vihkas linna ja keeldus igasugusest elust Tallinnas, oli paduroheline, vingats, mitte reaalselt analüüsiv, kasvatas aiamaal kolme mõttetut lille. Eks see kõik oli tol hetkel vajalik, kasvõi hiljem taipamaks. Mul on natuke piinlik ja natuke ka äge tunne.
Piinlik ei peaks Sul küll olema, pigem võid olla tänulik ja uhke iseendale, et oskad sõna seada, mõelda, tahad maailma asjadest aru saada ja areneda, olla teel muutuv, mitte kivikuju.No ja mis siis, kui andmed Sinu kohta on kättesaadavad? Oleks Sa mingi ebaeeskuju, pigem oled eeskuju. Sinusuguseid mõtlevaid noori on ju rohkem vaja. Aitäh, et lubasid lugeda, mind see kõik küll haris ja huvitas!
Tiiu!
Tänan kommi eest üle pika aja. Ongi siin kõik haudvaikseks muutunud. Ega ma kirjutamist ei jäta, vahel ikka. Aga mahakallutamise periood on täielikult kadunud. Ja selle üle on mul hea meel.