Uskumused
18. jaanuar 2010 by Ivari
Hetk tagasi lubasin lõpetada kõikvõimaliku halisemise maailma, eluolu ja edu teemadel. Pean kahjuks rõõmust hõiskajaid kurvastama. Lubasime ühe vahva tegelasega, et teeme koos postituste sarja. Alati ühel ajal ja ühel teemal. Tema pakkus välja tänase teema - uskumused. Tegelikult on teema tänase päevaga olnud tihedalt seotud. Oleme päeva jooksul vahetanud mõtteid ja leitud infot sel alal ja lõpuks, mulle tundub, mõlemad sellest ka natukene sõlme läinud. Kooskirjutamise moment on siiski huvitav, pisikene võistlusemaikki juures.
Mis on uskumused? Liigitaksin neid kahte leeri: välised ja sisemised uskumused. Välised oleks ennekõike need, mis surub meile peale ühiskond. On ju välja kujunenud üleüldine loogiline reeglistik, mis on sobiv ja mis mitte. Ka need võib lugeda uskumusteks. See on vaid kellegi uskumus. Keegi kusagil usub, et nii on õige. Kui sama konkreetset asja usub suur osa inimkonnast, tekibki ühiskondlik uskumus. Ühiskondlik uskumus võib olla petukaup. See, et rahvamassid midagi usuvad, eriti kui veel pimesi usuvad, on tegelikult parajalt ohtlik. Kujunevad arusaamad, mida võetakse automaatselt tõe pähe, nende sisulist poolt reaalselt analüüsimata. Me ei märkagi, kuidas automaatselt toimiv üha uute ja uute uskumuste pilv meid juhib. Selle peamiseks levitajaks on muidugi meedia, mille kannul väikese vahemaaga võimuorganid.
Sisemised uskumused on sama kavalad kui välimised. Sisemised on individuaalsed, isiksusest lähtuvad ja isiksuses tekkivad. Need mõjutavad suuresti inimese mina-pilti ja enamasti ei saagi me aru, kui järjekordne uskumus meid automaatselt kuhugi poole tõukab või mingis situatsioonis eemale hoida käseb. Uskumused võivad ja tihti ka muutuvad automaatseteks.
Tegelikult huvitab mind uskumuse tekkemehhanism, millest ma veel aru ei ole saanud. Kas see impulss tuleb väliskeskkonnast ja siis kinnistub minus või tekib see minus eneses. St ma mõtlen selle ise välja? Tekib mingi harjumus? Mis on uskumuse tegelik eesmärk? Mis on uskumuse taga?
Mis on uskumused? Liigitaksin neid kahte leeri: välised ja sisemised uskumused. Välised oleks ennekõike need, mis surub meile peale ühiskond. On ju välja kujunenud üleüldine loogiline reeglistik, mis on sobiv ja mis mitte. Ka need võib lugeda uskumusteks. See on vaid kellegi uskumus. Keegi kusagil usub, et nii on õige. Kui sama konkreetset asja usub suur osa inimkonnast, tekibki ühiskondlik uskumus. Ühiskondlik uskumus võib olla petukaup. See, et rahvamassid midagi usuvad, eriti kui veel pimesi usuvad, on tegelikult parajalt ohtlik. Kujunevad arusaamad, mida võetakse automaatselt tõe pähe, nende sisulist poolt reaalselt analüüsimata. Me ei märkagi, kuidas automaatselt toimiv üha uute ja uute uskumuste pilv meid juhib. Selle peamiseks levitajaks on muidugi meedia, mille kannul väikese vahemaaga võimuorganid.
Sisemised uskumused on sama kavalad kui välimised. Sisemised on individuaalsed, isiksusest lähtuvad ja isiksuses tekkivad. Need mõjutavad suuresti inimese mina-pilti ja enamasti ei saagi me aru, kui järjekordne uskumus meid automaatselt kuhugi poole tõukab või mingis situatsioonis eemale hoida käseb. Uskumused võivad ja tihti ka muutuvad automaatseteks.
Tegelikult huvitab mind uskumuse tekkemehhanism, millest ma veel aru ei ole saanud. Kas see impulss tuleb väliskeskkonnast ja siis kinnistub minus või tekib see minus eneses. St ma mõtlen selle ise välja? Tekib mingi harjumus? Mis on uskumuse tegelik eesmärk? Mis on uskumuse taga?
Tere!
Minu kogemus ütleb, et uskumused tulenevad tasemest, milles viibime st pole võimalik kedagi midagi uskuma panna, kui inimeses SEDA pole. Kuid kahtlustan, et mõtted ja uskumused pole päriselt me enda teha. Üldiselt on see põnev ja müstiline teema.