Hüvasti Värska!
9. jaanuar 2010 by Ivari
Ostsin poest Värka vett, oma lemmikut. Kodus seda juues hakkasin meenutama, kuidas ühel suvel ammu-ammu Värskas ema ja vennaga laagris olime. Seal olid ju peda suvekoolitused. Millegi pärast on see suvi ja sealolemine olnud minu jaoks tähtsad. See on meeles püsinud alati kui miski eriline olemine. Justkui õnneliku lapsepõlve sünonüüm.
On hirmus tore kasutada maa-ameti kaardiserverit ja uurida erinevaid Eestimaa kohti. Uurisin ka Värskat. Kõik majad on alles ja kaardil näha. Mida ma sest suvest mäletan? Mäletan Värskasse sõitu, bussiootust Tartus, kus ma varem käinud ei olnud. Püstiseismist palavas bussis Tartust Värskasse ja vahepeal purunenud bussikummi. Mäletan järve, kus sai palju ujutud, paadisõitu, pikki hobusetallidest ehitatud laagrimaju ja pisikest auguga kivi, mille ma tagaukse kõrvalt räästa alt leidsin. Suurtes kogustes metsmaasikaid ja inimesi, kes juba varahommikul kukeseeni mändide alt otsisid. Järveäärset sauna samasuguste plekk-kaussidega nagu meie küla saunaski ja hirmuäratavaid käimlaid, kuhu ma üksi minna ei julenud, natuke maad eemal paiknevat sööklamaja vanaaegsete kätekuivatusaparaatidega, mis enam tuult puhuda ei jõudnud ja selle allkorrusel asunud kõrtsi "Sabat", kust toidutalonge sai. Väga ilusat metsarada ja puidust lääpas jalgsilda, mille ma avastasin. Väga lopsakat rohtu ning ülepea sõnajalgu. Jalutuskäiku vennaga Värskasse poodi ja tagasi, kuhu tee peale jäi pisike töökoda ning tee pealt võssa kihutanud Raf-bussi. Meeles on täpselt kaks lõhna - kõrts "Sabati" lõhn ja laagrimaja köögis olnud lõhn. Mäletan köögi põrandalauas olnud oksaauku, läbi mille paistis kas läikiv vesi või klaas. Ja muidugi mäletan ma ka jalutuskäiku Värska tehasesse Verhulitsa külas, kus pudelid mööda liini jooksid ja üks "tädi" juba täidetud ja sildistatud praakpudeleid põrandalasuvasse puukasti puruks viskas ning kus jämedast põrandast tulnud torust meie jalgade peale pladinal gaseerimata Värskat lasti.
Leidsin nüüd netist 2005. aasta järelhüüde:
Mis siis muud, hüvasti ka minu poolt.
On hirmus tore kasutada maa-ameti kaardiserverit ja uurida erinevaid Eestimaa kohti. Uurisin ka Värskat. Kõik majad on alles ja kaardil näha. Mida ma sest suvest mäletan? Mäletan Värskasse sõitu, bussiootust Tartus, kus ma varem käinud ei olnud. Püstiseismist palavas bussis Tartust Värskasse ja vahepeal purunenud bussikummi. Mäletan järve, kus sai palju ujutud, paadisõitu, pikki hobusetallidest ehitatud laagrimaju ja pisikest auguga kivi, mille ma tagaukse kõrvalt räästa alt leidsin. Suurtes kogustes metsmaasikaid ja inimesi, kes juba varahommikul kukeseeni mändide alt otsisid. Järveäärset sauna samasuguste plekk-kaussidega nagu meie küla saunaski ja hirmuäratavaid käimlaid, kuhu ma üksi minna ei julenud, natuke maad eemal paiknevat sööklamaja vanaaegsete kätekuivatusaparaatidega, mis enam tuult puhuda ei jõudnud ja selle allkorrusel asunud kõrtsi "Sabat", kust toidutalonge sai. Väga ilusat metsarada ja puidust lääpas jalgsilda, mille ma avastasin. Väga lopsakat rohtu ning ülepea sõnajalgu. Jalutuskäiku vennaga Värskasse poodi ja tagasi, kuhu tee peale jäi pisike töökoda ning tee pealt võssa kihutanud Raf-bussi. Meeles on täpselt kaks lõhna - kõrts "Sabati" lõhn ja laagrimaja köögis olnud lõhn. Mäletan köögi põrandalauas olnud oksaauku, läbi mille paistis kas läikiv vesi või klaas. Ja muidugi mäletan ma ka jalutuskäiku Värska tehasesse Verhulitsa külas, kus pudelid mööda liini jooksid ja üks "tädi" juba täidetud ja sildistatud praakpudeleid põrandalasuvasse puukasti puruks viskas ning kus jämedast põrandast tulnud torust meie jalgade peale pladinal gaseerimata Värskat lasti.
Leidsin nüüd netist 2005. aasta järelhüüde:
Hüvasti, Värska!
Talvepimeduses meenutan viimast päikselist suve Värskas. Värska õppelaagri organiseeris 1960. a Endel Pirn, haridusjuht, kes nägi ette vajadust täiendada pidevalt õpetajat ning hoolitseda ühtlasi tema tervise eest.
Õppelaager on kandnud mitmeid nimesid ja kuulunud VÕT-ile, EHA-le ja lõpus pedagoogikaülikoolile.
Värska laager töötas täie jõu ja entusiasmiga, kuni pedagoogikaülikool selle möödunud sügisel maha müüs.
Uus omanik lubas kevadel kursusi jätkata, aga siis ütles järsku ära. Kursused olid täis registreeritud. Ju ei saanud kõik teada, et Värskasse enam asja pole, igatahes hakkasid õigel ajal kursuslased saabuma, kotid seljas, ning otsisid laagri bussi, mis neil tavaliselt vastas käis. Ei usutud oma silmi: laagri uksed kinni, rohi kaelani ja ei mingit infot. Mõned ei läinud siiski ära ja nii paistis telklaager metsa all elavat oma igasuvist elu.
Pean märkima ära need inimesed, kelle õlul ja hoolitsusel laager aastaid püsis. Tänu laagriülem Semjon Kaljule kulges suveelu ladusalt. Suveks saabus Tallinnast ka laagri perenaine, kelleks palju aastaid oli Eevi Salm. Värska laagri hing oli ka Luule Herodes – kuni ta manalateedele kutsuti. Suured Värska entusiastid olid Asta Reilent, Leelo Tamm, Jaan Ennulo, Linda Nurmoja, Inge Unt, Elvi Kaldma, Evald Laprik, Voldemar Pinn, Astrid Neeme, Aino Siirak, Õie Vahar, Aleksander Elango, Heino Liimets, Olaf Prinits.
Värskalased saavad igal aastal kokku, sest meil on tugev tsunftivaim. Tänavu oli kokkutulek 10. novembril.
Anne Sarv
Mis siis muud, hüvasti ka minu poolt.