Arboreetum

Viimasel ajal on Tiiu blogist läbi lipsanud Kati Murutari nimi. Ma ei ole temaga üldse kursis, mäletan vaid, et kunagi ta poseeris alasti, rasedana ja üleni mudasena Kroonika kaanel. Ja siis muid asju veel natukene. Nagu kõiki vähegi tüüpsortimenti mitte langevaid inimesi, on tedagi veidi imelikuks peetud. Mina seda ei arva.

Päriselt ka, ma sattusin täiesti juhuslikult lugema kellegi mullusuist netipäevikut Horsemarketi lehel. Kui olin jutu lõpetanud, valisin vasakuilt servast artiklid. Esimene artikkel on Kati Murutari kirjutatud.

Ja tegelikult ongi nii, et meie ühiskond on väga väga paha. See lihtsalt tapab ja sandistab inimesi, selle asemel, et neid aidata. Ja me kõik kannatame selle all pidevalt. Vedasin hiljuti Belgias käies (ma polegi sellest veel kirjutanud!) haljastuslikke ja linnaehituslikke paralleele meie ja Belgia vahel. Seal kõik lihtsalt kuidagi sujus. Kõik olid rahulikud ja heatahtlikud, kõik sujus ja kõik sai tehtud. Meil on aga ainult üks suur tormamine, kemplemine ja teiste maha materdamine. Järjepidev sitast saia küpsetamine. Selle asemel, et nt Tallinna linna erinevad ametid tegutseksid ühise eesmärgi - linna majandamise ja kvalitseetse keskkonna loomise nimel, tegelevad nemad teineteise vastu töötamise ja materdamise nimel.

Milleks??? Inimesed, milleks?