Vesi


Vesi. Prossa järve hõbedane vesi.

Maja



Ka maailma kauneimad hetked on kaduvad 2


Nii nad kaovadki

Hesse

Mu sõbrad ja vaenlased teavad ja laidavad seda juba ammu: mul ei ole palju sõpru ja ma ei usu paljudesse asjadesse, mis on nüüdisaegse inimkonna uhkus. Ma ei usu tehnikasse, ma ei usu progressi ideesse, ma ei usu meie aja toredusse, suursugususse ega mingisse selle "juhtivasse ideesse", seevastu tunnen sügavat ja piiritut austust looduse ees ...
Õigupoolest olen vaenulik ega usalda ainult "kasulikke" leiutisi. Nende kuuldavasti kasulikud saavutused on kõik nii nigelad, nii suuremeelsusetud, nii hingeldavad, nende tühisuse või saamahimu ohvriks satutakse liiga kergesti ja kõikjal jätavad need kasulikud tsivilisatsiooni saavutused endast maha sigaduse, sõja ja surma, salajase viletsuse saba ... et inimkonnal on aurumasinad ja turbiinid, selle eest makstakse lõputu hävinguga ... vastupidi aga: selle eest, et inimesed on leiutanud viiuli ja keegi on kirjutanud Figaro aaria, ei pea maksma mingit hinda. Mozart ja Mörike ei ole maailmale kalliks maksma läinud, nad olid kõigile kättesaadavad kui päikesepaiste...

Tegevusetuse kunst, 320j

Pildil Kalevipoja säng Ehaveres Jõgevamaal.

Tahaksin siia kirjutada palju-palju küsimusi, mis kõik on jäänud seni vastuseta. Ma ei oska neile vastata, kuigi tahaks. Inimene on ikka mingite mõtete, tunnete ja inimeste loopida. Ikka visatakse teda ühest olukorrast teise. Ja see on ka õige, et mingisugune kindlustunne, stabiilsus, või mõte et "nüüd lõpuks on kõik hästi", tekib vaid hetkeks. Järgmisel juba on ta läinud. Ei mõtle siin mingisugust sügavamat aluspõhja, vaid hoopis elu lihtsamaid külgi. Mis vahetevahel polegi nii lihtsad. Hoian tagavaraks üht varuvarianti, justkui tagavaraelu või nii. Arvestan sellega peaaegu igal momendil. Ja siis kuulen ma miskeid kahinaid. Et kõik ei olegi nii. Või üleüldse. Kui otsustan NII, siis tekib kusagilt miski võimalus, küll õhkõrn aga siiski, et on võimalusi teisi. Kui otsustan NAA, ja olen juba kindel, et tahangi naa, siis on kohal jälle mingi teine võimalus. Kõik muudkui aga hargneb ja hargneb ja kokku ei saagi vist kunagi.

Tegelikult on vist ikkagi vaja oskust näha nende puude taga avarat maastikku?

Mu ees on kirev valikutemaa.

Vahekorrad



Kõik loodus
must tuhat korda üle
mul tundub
vaid tühje ridu laon

Ka maailma kauneimad hetked on kaduvad



Panen siia ühe hääbuva ja kohekohe lõppeva ilu pildi. Eks maailm ole ju alati olnud muutumises ja seda me peatada ei saa ega tohigi. Kõik kaob ja tekib siis uuesti, uues kohas ja uuel kujul. Vanale kohale tuleb siis ka midagi uut. Nii pooldan ma selle maalilise pildi lahterdamist kõige kaduva hulka, mis sest, et kunagi arvasin teisiti. Eks seda mõtete ja arvamuste muutumist või vist ka arenguks nimetada.

Nii küsiksingi, vedades paralleele puude ja inimeste vahele, et kas kauni inimese ilu on võimalik säilitada, jättes alles tema jalad? Või oleks sest kõigest mõttekam õigel ajal loobuda?

Timo Maran

Loojangupäike
ja laululuiged.
Hommikupäike
ja hajevil käod.
Mõned on halvad
ja mõned on õiged.
Hetkeks puutuvad
pilgud ja peod.

Kevad veel kaugel,
on paiguti pime.
Mida Sa elad,
ei alati näe.
Mõtteis korrutad
ühtsama nime
ja selle kõla on
otsatult hää.

***

Näe valgust
inimestes,
usu, looda.
Kus kõnnid iganes,
häid palveid loe.

Loo maailm teiseks
oma vaikse looga,
samm olgu kerge Sul,
pilk olgu soe.

***

Me kasvame kokku kui kased
kord okstes ja latvades
ja mõõdavad vete taset
me juured siis kõrvu maa sees.

Ning talvel kui linnud on läinud
ja lehed saab endale tuul,
siis olen Sind läbi ma näinud,
siis oled Sa läbi mind näinud,
neis okstes on nõialuud.

Õnnitlused

Hääd tähtpäeva, me esimene kool!



Meie oma esimeses klassis.




Olen siin vist varemgi sel teemal lõnga venitanud ehk venitan siis veel. Eile oli meie pisikese kodukooli 20. aastapäev ja kokkutulek. Meeldiv sündmus oli. Muidugi on kõik nii drastiliselt muutunud vahepeal, kuid paljut on ka sama. Ruumid ja ka mööbel suures osas. Sama õpetaja laud ja samad kapid. Ka minu kapp oli alles. Sellega seonduvad mälestused ja tunded, sündmused.

Kuna olen kodus käinud niivõrd harva ja juba mitmeid aastaid, siis kõige rohkem on muutunud minu jaoks mu päriskodu. Inimese alateadvuses püsib kodu ikka millegi muutumatuna. On kindel tunne, kindlad asjad, maneerid, lõhnad, tunded. Ja neid ei ole enam. Ikka veel tunnen koju tulles automaatselt, et koer tuleb mind uksele vastu tervitama, et toas ootab mind sama vana nurgadiivan, et venna tuba on endiselt seal kus see olema peab, et kilekotisahtel on ikka samasugune ja sama koha peal. Vahepeal on muutunud kõik ja äraolemise tõttu on see kõik niivõrd võõras. Vaid mu enda tuba on jäänud samasuguseks kolikambriks. Eks inimene ka ise muutub aja jooksul ja seega tahaksin tuba muuta. Ka mu vana voodi ei tundu enam mugava ja kodusena, asjad sahtlites oleks justkui kellegi teise omad, või kuidagi seisma jäänud. Kuna üürin linnas tuba, siis puudub mul ka linnas kodutunne. Kuigi kõik on mugav ja elatav, puudub seal kodutunne. Pole võimalik midagi enda järgi muuta. Ilmselt kui koliksin ka täiesti uude elamisse, värviksin-tabeediksin kõik ikkagi oma käega üle. See on vist ülioluline. Muidugi on praeguses elukohas tekkinud mõningane kodutunne. Näiteks tänav on juba kodutänav. Sinna keerates tunned, et on midagi lähedast, midagi omast. Uksest sisenedes tekib tunne, et oled kuhugi jõudnud. Kuid vähem kui poole aasta pärast ootab taas kolimine. Jälle koduvahetus, jälle kohanemine, jälle mingi üürikas. Asjade otsas elamine.

Käisin täna väljas. Külavahel ja meie aiamaal. Aiamaa on nüüdseks täiesti maha jäetud. Ja jälle muutunud tundmatuseni. No see on muidugi paratamatus praegusel hetkel. Küla on kuidagi kolgastunud. Ja meie ainus allee saeti nüüd lõplikult maha. Mul ei olegi selle vastu midagi, nagu mõned arvata võiksid, sest see oli viiekümnendatel istutatud papliallee ja puude eluiga oligi kohekohe lõppemas. Kahju on vaid sellest, et elamute ja tööstushoonete vaheline ala vajaks uut alleed, mille peale aga meie vallas mõelda ei osata. On selline sportlaste vald kohe, midagi pole teha. Vaatasin haljastust ja jõudsin järeldusele, et midagi on ikkagi vaja ette võtta. Kindel on üks, et erinevaid kortermaju ja vald kõiki ühte meelde saada on võimatu ja praeguseks tehtud laastamistööd ka ilma armideta likvideerida ei õnnestu. Kuid siiski ma saeksin siin veel nii mõndagi maha. On palju mõttetut ja silmariivavat. Üleüldse on heakord käest ära. Tegin küll oma lõputööna küla haljastuse analüüsi, koguni 82 lehekülge juttu. Kuid see kõik vajaks ümbertegemist ja ülevaatamist. Tahtsin selle algul küll külaliikumisele edasi anda, kuid loobusin siis. Just sel eesmärgil, et töö peaks vastama tegelikule situatsioonile, mitte kooli lõpetamise huvidest lähtuma. Ka mu teadmised on suurenenud ja vaated muutunud.

Ja muidugi pean end käsile võtma ning tegema valmis ühe suuremahulise töö, kah kodukülla ja oma esimesele koolile. Siis olen juba ka ise oma kodu muutja ja mõjutaja. Eks me kõik oleme. Olen ju lubanud juba ammu.

Tunnen, et olen kodutu. Tahan kodu.