Taimed on inimesed. Inimesed on taimed.



Kas on üldse võimalik vedada paralleele? Leida sarnasusi? Vahel võivad inimesed olla ka kõige suurematest nõgestest nõmedamad või vastikumad kui takjad juustes. Ja samas on jälle vastupidi. Miks mõni pildistab taimi, mitte inimesi? Kas pole võimalik, et ta näeb taimedes sama või rohkemgi veel, kui inimeses? Mõtlen siin all keerukust, mustreid, eluprotsessi üldiselt. Keskkonda, milles peame elama, mis meid ümbritseb ja mis meile nii mõndagi ette dikteerib.

Kohtasin reedel üht inimest, kes mind tunneb, kuid ei teinud minust väljagi. Kui talle otsa vaatasin, siis tegi ta nii, nagu ei märganudki mind. Ta astus mängu aga hoopis sobivamal hetkel. Hetkel, kui mulle oli võimalik ära panna. Just siis, kui mu pihta miskit öeldi ja tundsin nõmedat tähelepanu endal. Just siis oli vaja temal kõrvaltkuulajana hõisata, et oh tere sina ka siin! Ja mind kätlema tormata. Sellega meie kontakt ja suhtlus päeva jooksul piirdus. Mõtlesin siis selle üle hiljem natuke, et miks inimesed nii teevad?

Täna, neljapäeval, tegin aga mina ise midagi sarnast. Kohtasin väga äkitselt üht inimest, kes on kunagi enda upitamiseks minule pähe astunud. Muidugi ta sai oma upitamised tehtud, mina langesin sellega aga madalamaks kui muru. No ehk ta jäi rahule. Ja täna tegin ma, nagu ei oleks ma teda kunagi tundnud. Kõndisin mööda 0,4 meetri kauguselt aegluubis. Läksin oma teed ja mõttes lootsin, et me enam iialgi ei kohtuks.

Tühjatoimetaja

Täna olen tühjatoimetaja
olen tühja täis
Tunnen
varsti lähen kopitama
kui enam üldse väljas ei käi.

Haiku?

maarjakask
kas panna ta koplisse
või lambad on
paremad

Olen ringiga samas punktis, kus nädal tagasi. Samas paigas, sama arvuti taga, sama situatsioon. Vaid tervis on juba parem. Ja homme hommikul sõidan Tallinna hoopis ringiga - Pärnu ja Sindi kaudu. Olen haigena rännanud nende kahe nädala jooksul rohkem kui enne seda tervena. Tallinn - Kodu - Tallinn - Luua - Tartu - Tallinn - Kodu - Sindi - Tallinn. See peaks olema mu lõplik marsruut siis homme õhtuks. Ohh, kui vaid tervis vastu peaks ja mind kõigest puhtalt välja veaks. Riim. Siis oleksin ehk tibake kusagile lähemal. Õnnelikum? Mis see õnn üldse on? Ei, lihtsalt tahan endale sünnipäevakinki ja kui eriti tubli olen, siis saan lisaks veel veebruarikuuks ühe suure asjaga ühele poole. Olen praegugi endaga rahul, vaid tervis on nigel ja seda ma ei oska ka kuidagi enam paremaks võluda. Võlujõud ei aita enam, eks tuleb ära kannatada.

Käisin täna esimest korda väljas üle pika aja. Ma ei mõtle mingit koosolemiskohta vaid õues noh. Käisin kodulähedal metsas ja tõin paraja koguse võiseeni. Kupatasin ära ja nüüd panen nad sügavkülma. Siis saab millaski seenekastet teha. Kuna viimased nädalad on olnud kuivad, siis seeni enam eriti juurde tulemas ei paista. Enamik olid vanad, võiseentest. Ja kuuseriisikad puha kõik. Ja korjamata! Keset inimasustust! Korjasin pihlakaid, neid on hea talvel niisama süüa või tee sisse toppida. Midagi ikka annavad. Kuid raudrohi jäigi korjamata, mida ma nii ette kavatsesin sel aastal. Neid küll veel praegu õitseb mõnel pool, aga ma ei usu neil hilistel erilist ravivõimet olevat. Las olla niisama.

Pildistamisisu endiselt ei ole. Kuigi objekte on küll, mis vajaksid jäädvustamist. Oma mälule tagavaraks või siis teistele. Täna oli ETV pealt huvitav saade. Kopeerin siia teksti:

Teadlased: Kärt Summatavet.
Kunstidoktor Kärt Summatavet on suutnud ühendada teadus- ja kunstiloomingu. Tema teadustööle eelnes kunstnikuna tegutsemine ja seepärast oskas ta ka esitada küsimusi, mille peale vaid teoreetikud ei tuleks. Mõlemaid tegevusi ühendab aga vaimne looming. Kui kunstis põhineb loometegevus enamasti rohkem looja tundeelul, siis teaduses tagab edu kannatlik ja põhjalik uurimine. Kärt Summatavet mäletab endas uurija vaimu juba varasest lapsepõlvest. Ta on inimene, kel meeldib vaadata asjade taha. Teadustöö tulemusel on muutunud ka tema ehtelooming sügavamaks ja väljendusrikkamaks. Kärdi meelest on teadlane uudishimulik, lahendusi otsiv ja iga hetk elus osalev inimene. Autor Tiina Rebane.

Kuigi sattusin teleka ette täiesti kusagilt poolepealt, oli see saade väga huvitav. Ja ma taipasin, et olen ise ka inimene, kes ennekõike tahab näha asjade taha. See on olnud minu aja arvamise algusest saati niimoodi, sest üsna kohe alguses mul oli võimalus näha väga tähtsate asjade taha. Kuigi ma pole seda nähtut veel siiani suutnud endale selgeks teha, oli see kindlaks märgiks, et maailm ei koosne vaid fassaadidest. Fassaadi taga on enamjaolt rohkem, kui selle ees.

Huvitav mis saab aasta pärast? Kas ma elan samas kohas? Olen ma kusagil mujal? Kas poliitika on ikka sama nõme? Kas raha on ikka nii odav? Kas ilmad on ilusamad? Kas kodumaine arhitektuur muutub veelgi kaunimaks? Kas mu arvutis olev muusika on endiselt minu jaoks väga hea? Seda kõike näeb alles aasta pärast. Praegu aga - Sindi kaudu külla õuduselukale nimega Tallinn.

PS. Miks mulle tundub, et entroopia võtab maailmas tohutul kiirusel maad? Ütleksin isegi, et entroopia asemel on tegu kaosega. Ja iga katse seda kaost natukenegi korrastada, muudab kaose veelgi suuremaks. Huvitav tekst.

Kodumaa ilu ja elu ilu. Kas näed?



Mõtlemisest. Kodust. Elust. Maalolemine on alati mu jaoks kuidagi aeg tagasivaatamiseks, samas ka edasivaatamiseks. Samuti tunde tekitajaks, et enam linna tagasi ei lähekski. Aga linnalgi pole viga. On võimalik elada, olla, tunda. Mõningate mööndustega muidugi. Eriti kehtib see Tallinna kohta. Praegu on juba sügis. Sügis on mu lemmikaastaaeg. Jaah, enamus nüüd mõtleb, et sellepärast, et sügis on masendav. Aga ei ole ju masendav. Sügis on ilus, värske, karge. Ja mitte ei masenda, vaid nagu lükkab pigem tagant. Võibolla ka seepärast, et aeg on maas. Mõtted on lahti ja pea on otsas jälle justkui nagu asja eest.

Olen maal. Üksi. Haige. Ikka veel. Ja ma lähen kohe varsti Tallinn bussile, et olla õhtuks linnas, et asuda jälle varahommikul teele, et olla hommikuks Luual. Luua mulle meeldib. Kohana. Sel kohal on imeline vägi. Kuid maale sõites, kui olin esimese hooga natuke pahur, et pean tulema hirmaeglase tiirutava bussiga, nägin ma midagi täiesti erilist. Peale Märjamaad vahtisin suu ammuli bussiaknast välja ja mind valdas täielik rahu. Võibolla oli see suurest energiapuudusest, haige siiski. Ma arvan, et siiski millestki muust. Eestimaa on kõikjal imeliselt ilus, kui väljuda ühest linnamonstrumist ja suurelt maanteelt kõrvale keerata. Ja ma vaatasin ja vaatasin ja sain teada, et on siiski täiesti ükskõik, kus me elame. Peaasi, et me elame. Eestimaal. Ja Eestimaa on midagi teistsugust. On selline maa, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Tuleb märkida, et jutt on täielikult maast, mitte sõnagi riigist! Riigitasandil ei ole vist enam muud järel, kui vaid üks globaalne mürareostus. Seetõttu tunnen endki siin kirjutades reostajana. Jah, parem on olla vait. Absoluutselt igas olukorras. Vahel ju siiski võib mõne mõtte siia puistata.

Olen kodus olles saanud väga palju mõelda. Mõtlesin inimeste ja seejärel alles asjade peale. Ka taimedele mõtlesin. Ja mõtlesin vaid häid mõtteid. Muidugi ka hästi palju miks-mõtteid. Aga need jäävadki ju alati vastuseta. Ja öösel vahtisin voodist kuud, kuna und ei tulnud, ja siis kirjutasin ühe luuletuse. Mu meelest tuli igati sisukas. Aga ma ei kirjuta seda siia. Miks? Sest kõik ju loevad. Heh.

Seal peale Märjamaad valdas mind õnnetunne ja see valdab mind siiani. Kahju ainult, et ma haige olen. Oleksin nii väga tahtnud külastada mõnda inimest, keda ma tähtsaks pean. Ja ma tean, et nad ei teagi, et neid väga tähtsaks pean. Õnneks nad ei tunne minust puudust. Ja seenel jäi käimata, tahtsin ju niiiiväga riisikaid. Riisikad tulevad järgmine aasta jälle. Ja pihlakad korjamata. Kummalisel kombel on inimesi, kes väga vähesega suudavad su maailmapilti palju huvitavamaks muuta.

Nüüd lähen siis tagasi linna. Algab jälle see tühja täis virrvarr, milles erilist mõtet ei leia. Vaid äraelamise mõtet. Ometi on seal park, mis mu jaoks tegelikult rohkem oluline, kui inimesed arvata oskaksid. Ja mõned inimesed, siiski vaid üksikud, seevastu aga hindamatud. Aga ma ei võta seda jauramist endasse, olen kui omas mullis. Ei võta seisukohti, ei lahterda end ega teisi. Ma ei kuulu kuhugi ühingusse ka mitte. Vabandan, äsjaloodud Eesti Arboristide Ühingusse siiski.

Panin vana pildi. Kuna maal pilte teinud pole ja linnapilti ka ei taha panna. Ei pane ja kõik. Sedapuhku siis kõrremaailm rabas. Ja ma tean, et seda lehte loeb ammuilma imevähe inimesi, kui üldse. No mis siin lugeda, kui juurde ei teki, eksole. Seega palun. Kui keegi loeb, siis jäta endast märk postituse alla. Nõus? Vastama ma end ei kohusta ;)
Mu eilse päeva töö - paat


Vesi


Vesi. Prossa järve hõbedane vesi.

Maja



Ka maailma kauneimad hetked on kaduvad 2


Nii nad kaovadki

Hesse

Mu sõbrad ja vaenlased teavad ja laidavad seda juba ammu: mul ei ole palju sõpru ja ma ei usu paljudesse asjadesse, mis on nüüdisaegse inimkonna uhkus. Ma ei usu tehnikasse, ma ei usu progressi ideesse, ma ei usu meie aja toredusse, suursugususse ega mingisse selle "juhtivasse ideesse", seevastu tunnen sügavat ja piiritut austust looduse ees ...
Õigupoolest olen vaenulik ega usalda ainult "kasulikke" leiutisi. Nende kuuldavasti kasulikud saavutused on kõik nii nigelad, nii suuremeelsusetud, nii hingeldavad, nende tühisuse või saamahimu ohvriks satutakse liiga kergesti ja kõikjal jätavad need kasulikud tsivilisatsiooni saavutused endast maha sigaduse, sõja ja surma, salajase viletsuse saba ... et inimkonnal on aurumasinad ja turbiinid, selle eest makstakse lõputu hävinguga ... vastupidi aga: selle eest, et inimesed on leiutanud viiuli ja keegi on kirjutanud Figaro aaria, ei pea maksma mingit hinda. Mozart ja Mörike ei ole maailmale kalliks maksma läinud, nad olid kõigile kättesaadavad kui päikesepaiste...

Tegevusetuse kunst, 320j