Linnud laulavad ka linnas


Pildil Kalevipoja säng Ehaveres Jõgevamaal.

Tahaksin siia kirjutada palju-palju küsimusi, mis kõik on jäänud seni vastuseta. Ma ei oska neile vastata, kuigi tahaks. Inimene on ikka mingite mõtete, tunnete ja inimeste loopida. Ikka visatakse teda ühest olukorrast teise. Ja see on ka õige, et mingisugune kindlustunne, stabiilsus, või mõte et "nüüd lõpuks on kõik hästi", tekib vaid hetkeks. Järgmisel juba on ta läinud. Ei mõtle siin mingisugust sügavamat aluspõhja, vaid hoopis elu lihtsamaid külgi. Mis vahetevahel polegi nii lihtsad. Hoian tagavaraks üht varuvarianti, justkui tagavaraelu või nii. Arvestan sellega peaaegu igal momendil. Ja siis kuulen ma miskeid kahinaid. Et kõik ei olegi nii. Või üleüldse. Kui otsustan NII, siis tekib kusagilt miski võimalus, küll õhkõrn aga siiski, et on võimalusi teisi. Kui otsustan NAA, ja olen juba kindel, et tahangi naa, siis on kohal jälle mingi teine võimalus. Kõik muudkui aga hargneb ja hargneb ja kokku ei saagi vist kunagi.

Tegelikult on vist ikkagi vaja oskust näha nende puude taga avarat maastikku?

Mu ees on kirev valikutemaa.

Vahekorrad



Kõik loodus
must tuhat korda üle
mul tundub
vaid tühje ridu laon

Ka maailma kauneimad hetked on kaduvad



Panen siia ühe hääbuva ja kohekohe lõppeva ilu pildi. Eks maailm ole ju alati olnud muutumises ja seda me peatada ei saa ega tohigi. Kõik kaob ja tekib siis uuesti, uues kohas ja uuel kujul. Vanale kohale tuleb siis ka midagi uut. Nii pooldan ma selle maalilise pildi lahterdamist kõige kaduva hulka, mis sest, et kunagi arvasin teisiti. Eks seda mõtete ja arvamuste muutumist või vist ka arenguks nimetada.

Nii küsiksingi, vedades paralleele puude ja inimeste vahele, et kas kauni inimese ilu on võimalik säilitada, jättes alles tema jalad? Või oleks sest kõigest mõttekam õigel ajal loobuda?

Timo Maran

Loojangupäike
ja laululuiged.
Hommikupäike
ja hajevil käod.
Mõned on halvad
ja mõned on õiged.
Hetkeks puutuvad
pilgud ja peod.

Kevad veel kaugel,
on paiguti pime.
Mida Sa elad,
ei alati näe.
Mõtteis korrutad
ühtsama nime
ja selle kõla on
otsatult hää.

***

Näe valgust
inimestes,
usu, looda.
Kus kõnnid iganes,
häid palveid loe.

Loo maailm teiseks
oma vaikse looga,
samm olgu kerge Sul,
pilk olgu soe.

***

Me kasvame kokku kui kased
kord okstes ja latvades
ja mõõdavad vete taset
me juured siis kõrvu maa sees.

Ning talvel kui linnud on läinud
ja lehed saab endale tuul,
siis olen Sind läbi ma näinud,
siis oled Sa läbi mind näinud,
neis okstes on nõialuud.

Õnnitlused

Hääd tähtpäeva, me esimene kool!



Meie oma esimeses klassis.




Olen siin vist varemgi sel teemal lõnga venitanud ehk venitan siis veel. Eile oli meie pisikese kodukooli 20. aastapäev ja kokkutulek. Meeldiv sündmus oli. Muidugi on kõik nii drastiliselt muutunud vahepeal, kuid paljut on ka sama. Ruumid ja ka mööbel suures osas. Sama õpetaja laud ja samad kapid. Ka minu kapp oli alles. Sellega seonduvad mälestused ja tunded, sündmused.

Kuna olen kodus käinud niivõrd harva ja juba mitmeid aastaid, siis kõige rohkem on muutunud minu jaoks mu päriskodu. Inimese alateadvuses püsib kodu ikka millegi muutumatuna. On kindel tunne, kindlad asjad, maneerid, lõhnad, tunded. Ja neid ei ole enam. Ikka veel tunnen koju tulles automaatselt, et koer tuleb mind uksele vastu tervitama, et toas ootab mind sama vana nurgadiivan, et venna tuba on endiselt seal kus see olema peab, et kilekotisahtel on ikka samasugune ja sama koha peal. Vahepeal on muutunud kõik ja äraolemise tõttu on see kõik niivõrd võõras. Vaid mu enda tuba on jäänud samasuguseks kolikambriks. Eks inimene ka ise muutub aja jooksul ja seega tahaksin tuba muuta. Ka mu vana voodi ei tundu enam mugava ja kodusena, asjad sahtlites oleks justkui kellegi teise omad, või kuidagi seisma jäänud. Kuna üürin linnas tuba, siis puudub mul ka linnas kodutunne. Kuigi kõik on mugav ja elatav, puudub seal kodutunne. Pole võimalik midagi enda järgi muuta. Ilmselt kui koliksin ka täiesti uude elamisse, värviksin-tabeediksin kõik ikkagi oma käega üle. See on vist ülioluline. Muidugi on praeguses elukohas tekkinud mõningane kodutunne. Näiteks tänav on juba kodutänav. Sinna keerates tunned, et on midagi lähedast, midagi omast. Uksest sisenedes tekib tunne, et oled kuhugi jõudnud. Kuid vähem kui poole aasta pärast ootab taas kolimine. Jälle koduvahetus, jälle kohanemine, jälle mingi üürikas. Asjade otsas elamine.

Käisin täna väljas. Külavahel ja meie aiamaal. Aiamaa on nüüdseks täiesti maha jäetud. Ja jälle muutunud tundmatuseni. No see on muidugi paratamatus praegusel hetkel. Küla on kuidagi kolgastunud. Ja meie ainus allee saeti nüüd lõplikult maha. Mul ei olegi selle vastu midagi, nagu mõned arvata võiksid, sest see oli viiekümnendatel istutatud papliallee ja puude eluiga oligi kohekohe lõppemas. Kahju on vaid sellest, et elamute ja tööstushoonete vaheline ala vajaks uut alleed, mille peale aga meie vallas mõelda ei osata. On selline sportlaste vald kohe, midagi pole teha. Vaatasin haljastust ja jõudsin järeldusele, et midagi on ikkagi vaja ette võtta. Kindel on üks, et erinevaid kortermaju ja vald kõiki ühte meelde saada on võimatu ja praeguseks tehtud laastamistööd ka ilma armideta likvideerida ei õnnestu. Kuid siiski ma saeksin siin veel nii mõndagi maha. On palju mõttetut ja silmariivavat. Üleüldse on heakord käest ära. Tegin küll oma lõputööna küla haljastuse analüüsi, koguni 82 lehekülge juttu. Kuid see kõik vajaks ümbertegemist ja ülevaatamist. Tahtsin selle algul küll külaliikumisele edasi anda, kuid loobusin siis. Just sel eesmärgil, et töö peaks vastama tegelikule situatsioonile, mitte kooli lõpetamise huvidest lähtuma. Ka mu teadmised on suurenenud ja vaated muutunud.

Ja muidugi pean end käsile võtma ning tegema valmis ühe suuremahulise töö, kah kodukülla ja oma esimesele koolile. Siis olen juba ka ise oma kodu muutja ja mõjutaja. Eks me kõik oleme. Olen ju lubanud juba ammu.

Tunnen, et olen kodutu. Tahan kodu.

Untitled!

Linlastele sobiks vabadusesammas siia!





Tiiu pani mind praegu kirjutama. Kuigi tänane pühapäev on minu jaoks äärmiselt tobe, no selline plass ja morn, on siiski lootust.

Avastanud olen enda jaoks, et mida rohkem energiat inimene endast välja rabeleb, seda rohkem ta seda juurde saab. Kui ma varem vaid olin ja peale olemist ei suutnud enam üldse olla, siis hiljem ma liigun ja peale liikumist ma tahaks veel kuhugi liikuda, end liigutada. Energiaülejäägid tekivad just peale olukordasid ja tegevusi, mille puhul alul arvasin, et peaksin nende lõppedes täiesti läbi olema. Seega olen üllatus iseendale ennekõike, end ületanud ja sellega kohe väga rahul. Ei kavatse siinkohal paigale jääda, vaid ikka edasi liikuda. Plaane on, kuid neist rääkida ei tohi.

Sest tüdimisest. Sirvisin eile just erinevaid kodu- ja aiateemalisi ajakirju ja mis jäi silma? Et meie ühiskond jaguneb kaheks: esiteks kodud ja aiad, mis hinnatud kauni kodu tiitliga, kuid tegelikult puudub neis igasugune loogika. Tahaks neid nähes võtta peast kahe käega kinni ja uriseda. Mul pole otseselt nende vastu midagi, iga inimene loob oma keskkonna ikka nii, nagu oskab ja õigeks peab. Kuid seda stiili ja õige taju pähe serveerida on äärmiselt vale. Teine pool moodustub neist, kes saanud millegi supermoodsaga hakkama. Ja vot see on see, mis ajab südame pahaks igatepidi. Olen lõpmatuseni tüdinud erilistest kodudest, aedadest ja olukordadest! ma tahan klassikat, traditsioone ja püsivust. Meie maailmast on kadunud kõik, mis näitab aja kulgu, millel lastaks väärikalt vananeda, või mida oma lapselastele edasi pärandada. isegi vabadusekell on tehtud ju põhimõtteliselt õhust. Kadunud on must-valge, kõike esitletakse vaid kas pooltoonides või vikerkaarevärvides.

Vabadusesambast. Ei ole üldse teemaga kursis, aga minu teada tahetakse ka seda teha klaasist. Mina teeksin nii: jätaksin ära kangro nõmeda kalevipoja pirital ja teeks vabadusesamba maarjamäe memoriaalist. See on ju see koht, kus ristuvad saklased, venelased ja lõpuks taas ka eestlased. See on ju täiesti otseselt meie ajalugu, meie sõjad ja meie võidud-kaotused, meie kauaoodatud vabadus. Siinkhal algas ja ka lõppes minupoolne vabadusesammaste käsitlus.

Mis veel. Valge kadedus on hea väljend. Hõljungi vist selles juba oma pool aastat ja edasiminek on olnud tohutu. Kuigi tüdinen ka mina endast, on siiski huvitav jälgida kõike mis toimub. On lausa ilgelt põnev periood! Üllatusi igas tunnis.

Niisiis liigutage seltsimehed, see ei ole asjata energiakulu! Mina täna end ei liiguta, aga homsest jälle alustan. Õpin metsas raietööliseks!


Minu vabadusesammas on siin!



EV 90


Mis muud, kui palju õnne, mu koduriik!




Päike paistis ja aed oli haljas
nüüd on murtud, kõik metsik ja must
nüüd on kõle kõik juurteni paljas
paljas valu vaid ja istu uus

oli korras kõik siis tuli maru
murdis taimed ja tühjaks jäi aed
kallis naine te saage must aru
pole käes meie armude aeg

naine oodake oodake veidi
las ma rohitsen kõigepealt teed
teie niikaua triikige kleidid
välja valige prossid ja keed

naine oodake oodake ainult
puud las ravitsen lilledki seon
laotan laiali aasad ja vainud
sääl siis teemegi teiega peo

rohkeid tõotusi sõnuda teile
tõesti tahaksin
aga ei saa

päike soojendas maailma eile
täna maru on rüüstanud maa
on rüüstanud maa
maru on rüüstanud maa...

südant kinkida pole mul südant
praegu vajab mu armastust muld
naine teil pole minuga vedand
aeg on üles harida muld
harida muld
aeg on harida muld...

päike paistis ja ilm oli ilus
tulvil lõhnasid ja rohelust
nüüd vaid vähesed taimed on elus
kõik on murtud ja metsik ja must

aias vohavad tühjus ja valu
elu viinud on siit tulvaveed
kui te suudate oodake palun
kui ei suuda eks minge head teed
head teed...

südant kinkida pole mul südant
praegu vajab mu armastust muld
naine teil pole minuga vedand
aeg on üles harida muld
on harida muld
aeg on harida muld
aeg, aeg on harida muld...

Need sõnad on pannud kirja Vladislav Koržets, kui ma nüüd õieti aru olen saanud. Loo nimeks on Aed ja kõlab see vägagi hästi Ultima Thule esituses. Lihtsalt ilusad sõnad.
Igavlesin siin arvutis niisama ja sobrasin ühes foorumis oma privaatsõnumites. Olen seal juba aastaid olnud ka vahelduva eduga moderaator ja leidsin kirja, mille saatis mulle üks kasutaja, kes kas poolkogemata või vähem kogemata ühel hetkel samuti moderaatoriks tehti. Ta pääses loomulikult ligi siis ka meie privaatsetele vestlustele, mida tavakasutajad ei näe. Ja seal oli teema tema kohta, kui probleemse kasutaja kohta ja mina tegin ettepaneku ta kõrvaldada. Muidugi seda teemat ei ole enam alles, kuid alles on tema kirjutis minu postkastis, kus ta nimetab end minust targemaks, elukogenumaks. Samas süüdistab ta mind, ütleb, et peaksin ometi saama endast suuremaks ja et miks ma torman kasutajate "kitumise peale korda looma, ise samal ajal kas Luual istudes või kodus korvisid punudes". Veel nimetab ta mind "ilmselgelt labiilse närvisüsteemiga noormeheks" ja küsib, et kust võtan julguse panna paika endast targem keskealine naisterahvas.
Kirjale on alla kirjutanud (tol ajal) 41-aastane Monika.
See kasutaja on ka praegu täiesti olemas selles foorumis. Ja me mõlemad oleme ka moderaatorid. Olen viinud oma postitused täiesti miinimumini, sest on minust targemaidki inimesi, kes võiksid aianduse ja ka mõnel muul alal nõu anda. Teist poolt ma ei kommenteeri. Kui keegi teab foorumit, millest jutt, siis ütlen igaks juhuks, et kasutajaga "Monika" ei ole antud persoonil midagi pistmist. Tal on hoopis teistsugune kasutajanimi ja ka pärisnime pole ära märgitud.
Mul lihtsalt tekkis mõtteid. Üritasin seda inimest ette kujutada. Mõtlesin, milline võiks olla tema välimus või kellena ta töötab. No ilmselt töötab ta aianduses, aga ma ei tea. Või millist juttu ta inimestega ajab? On ta osav valetaja? On ta juhtivtöötaja? Kui suur on õeluse osa inimeste eludes? Kui paljud inimesed analüüsivad enda välja öeldud mõtteid?

Forsüütia


Forsüütia õitseb!
Luua Metsanduskooli
õppehoone saalis