Hüvasti Värska!

Ostsin poest Värka vett, oma lemmikut. Kodus seda juues hakkasin meenutama, kuidas ühel suvel ammu-ammu Värskas ema ja vennaga laagris olime. Seal olid ju peda suvekoolitused. Millegi pärast on see suvi ja sealolemine olnud minu jaoks tähtsad. See on meeles püsinud alati kui miski eriline olemine. Justkui õnneliku lapsepõlve sünonüüm.

On hirmus tore kasutada maa-ameti kaardiserverit ja uurida erinevaid Eestimaa kohti. Uurisin ka Värskat. Kõik majad on alles ja kaardil näha. Mida ma sest suvest mäletan? Mäletan Värskasse sõitu, bussiootust Tartus, kus ma varem käinud ei olnud. Püstiseismist palavas bussis Tartust Värskasse ja vahepeal purunenud bussikummi. Mäletan järve, kus sai palju ujutud, paadisõitu, pikki hobusetallidest ehitatud laagrimaju ja pisikest auguga kivi, mille ma tagaukse kõrvalt räästa alt leidsin. Suurtes kogustes metsmaasikaid ja inimesi, kes juba varahommikul kukeseeni mändide alt otsisid. Järveäärset sauna samasuguste plekk-kaussidega nagu meie küla saunaski ja hirmuäratavaid käimlaid, kuhu ma üksi minna ei julenud, natuke maad eemal paiknevat sööklamaja vanaaegsete kätekuivatusaparaatidega, mis enam tuult puhuda ei jõudnud ja selle allkorrusel asunud kõrtsi "Sabat", kust toidutalonge sai. Väga ilusat metsarada ja puidust lääpas jalgsilda, mille ma avastasin. Väga lopsakat rohtu ning ülepea sõnajalgu. Jalutuskäiku vennaga Värskasse poodi ja tagasi, kuhu tee peale jäi pisike töökoda ning tee pealt võssa kihutanud Raf-bussi. Meeles on täpselt kaks lõhna - kõrts "Sabati" lõhn ja laagrimaja köögis olnud lõhn. Mäletan köögi põrandalauas olnud oksaauku, läbi mille paistis kas läikiv vesi või klaas. Ja muidugi mäletan ma ka jalutuskäiku Värska tehasesse Verhulitsa külas, kus pudelid mööda liini jooksid ja üks "tädi" juba täidetud ja sildistatud praakpudeleid põrandalasuvasse puukasti puruks viskas ning kus jämedast põrandast tulnud torust meie jalgade peale pladinal gaseerimata Värskat lasti.

Leidsin nüüd netist 2005. aasta järelhüüde:

Hüvasti, Värska!

Talvepimeduses meenutan viimast päikselist suve Värskas. Värska õppelaagri organiseeris 1960. a Endel Pirn, haridusjuht, kes nägi ette vajadust täiendada pidevalt õpetajat ning hoolitseda ühtlasi tema tervise eest.
Õppelaager on kandnud mitmeid nimesid ja kuulunud VÕT-ile, EHA-le ja lõpus pedagoogikaülikoolile.
Värska laager töötas täie jõu ja entusiasmiga, kuni pedagoogikaülikool selle möödunud sügisel maha müüs.
Uus omanik lubas kevadel kursusi jätkata, aga siis ütles järsku ära. Kursused olid täis registreeritud. Ju ei saanud kõik teada, et Värskasse enam asja pole, igatahes hakkasid õigel ajal kursuslased saabuma, kotid seljas, ning otsisid laagri bussi, mis neil tavaliselt vastas käis. Ei usutud oma silmi: laagri uksed kinni, rohi kaelani ja ei mingit infot. Mõned ei läinud siiski ära ja nii paistis telklaager metsa all elavat oma igasuvist elu.
Pean märkima ära need inimesed, kelle õlul ja hoolitsusel laager aastaid püsis. Tänu laagriülem Semjon Kaljule kulges suveelu ladusalt. Suveks saabus Tallinnast ka laagri perenaine, kelleks palju aastaid oli Eevi Salm. Värska laagri hing oli ka Luule Herodes – kuni ta manalateedele kutsuti. Suured Värska entusiastid olid Asta Reilent, Leelo Tamm, Jaan Ennulo, Linda Nurmoja, Inge Unt, Elvi Kaldma, Evald Laprik, Voldemar Pinn, Astrid Neeme, Aino Siirak, Õie Vahar, Aleksander Elango, Heino Liimets, Olaf Prinits.
Värskalased saavad igal aastal kokku, sest meil on tugev tsunftivaim. Tänavu oli kokkutulek 10. novembril.

Anne Sarv


Mis siis muud, hüvasti ka minu poolt.

Fotograaf

Hommikul tõotab alata eriti šeff päev - ma kavatsen pildistada lund!!!

Ööelanik

Viimasel ajal on midagi sassis täiega. Enamasti kulgeb mu päevaplaan selliselt: kella seitsmest ärkan, kaheksaks tööle, neljapaiku koju. Kuni siiani on nagu tööinimese elu ikka. Kusagil kella kuuest aga tegib moment, kus mind haaravad tumedad jõud ja ma langen sügavasse unne. Kuna oma voodi on maailma parim paik (eriti kui see on veel lai voodi), siis ei suuda ma sellele jõule vastu panna. Ärkan kusagil üheksa paiku ja siis algab elu.

Tänase uinaku ajal helistati mulle kümme korda. Panen alati hääletu peale, et inimesed mind magamise ajal närvi ei ajaks. Kaks korda helistas naabrinaine, kes tahtis minu juurde dušši alla tulla, kolm korda helistas Soome praktikant, kes "minu juures praktiseeris" suvel ja viis korda vanaema, kes tahtis teada, kas ma lume all elus olen (ja sattus ilmselgelt paanikasse, kui ma esimesel korral ei vastanud).

Miks? Miks? Miks? Miks inimesed normaalsel ajal magada ei võiks?
Tere ööd!

Aga asjast ka. Tellisin endale välismaalt kasutatud raamatu (polnud seda varem teinud). Tegelikult on see raamat mul juba kuu aega öökapil (milleks on pappkast), kuid see on asutuse kogu oma ja tahan endale isiklikku. Ses raamatus on ägedad peatükid. Näiteks aiatööriistade ajalugu, kasvuhoonete ajalugu ja puuonnide ajalugu. Keskaegsed murupingid ja muu selline isuäratav kraam. Sellised peatükid, millest tänapäevased üliasjalikud inimesed mõteldagi enam ei oska. (Pidin kirjutama, et tänapäevased rahale orienteeritud inimesed, kuid siis jäi ära. Olen ju ise ka rahale orienteeritud - alles eelmises postituses kirjutasin).

Uks


Sain ükspäev huvitava uusaastasoovi. Just varem mõtlesin, et kust saada raha ning hetk peale seda tuli mulle meil ahelkirjaga, mis ennustas raha. Kirja konks oli selles, et esiteks ma mõtlesin vahetult enne samal teemal ja teiseks tuli see kiri mulle kogemata - saatjaks oli täiesti võõras inimene ja saadeti ainult minu aadressile. Kirjas kaasas olnud pildi panin endale arvutile desktopile, et toimigu siis!

Ma pean ütlema, et tõesti on juba toiminud. Järgmisel päeval peale kirja saamist nägin Viru keskuses kolmel korral, kuidas inimestel mündid kõlinal maha kukkusid. Ühel neist lausa terve peotäis ja krooniseid. Samal õhtul sain Prismas kassast sularahana tagasi tuttuusi rahatähti. 25 ja 10-krooniseid. Olid nii uued, et lausa lõhnasid raha järele tugevalt. Eile sain aga üllatuse osaliseks. Nimelt üks töö, mille eest ma enam ammu raha saada ei lootnud ja olin leppinud, et see jääbki nii. Sain eile selle töö eest tasu.

Panen pildi siiagi, ehk toimib veel. Ülemisel pildil on üks päris asjalik uks, mida vahetevahel kulutan.

Tegelikult on ukseteema üldse hea. On ju teada tõde, et peale vana ukse sulgemist avaneb alati uus. Ja uste taga võib olla nii mõndagi. Seega, vaadakem teisele poole ust! Vendadel Urbidel on selle kohta üks hea lugu - Tomorrow. Kahjuks ma Youtubest seda ei leidnud. Seega jääb siia lisamata.

Hesse

"Ma arvan," ütles Goldmund ükskord, "et lilleleht või ussike teerajal ütleb ja sisaldab palju rohkem kui kõik terve biblioteegi raamatud. Tähtede ja sõnadega ei saa midagi ära öelda. Vahel kirjutan mõnda kreeka tähte, teetat või oomegat, aga kui ma sulge väheke pööran, liputab täht saba, on kala ja meenutab hetkega kõiki maailma ojasid ja jõgesid, kõike külma ja niisket, Homerose ookeani ja vett, millel kõndis Peetrus, või siis saab tähest lind, kikitab saba, ajab sulgi kohevile, naerab, lendab minema. - Nojah, Narziss, sina niisugustest tähtedest vist küll ei pea? Kuid mina ütlen sulle: nendega kirjutas Jumal maailma."

Narziss ja Goldmund: VIII, 66 [57]

Jõulupuu


Ei olegi kuusk, on nulg.

Lühter

Estonia Valge saali lühter

Klaas


Ühel ööl tegelesin päris põnevate asjadega.

EDASI




Kolhoos "EDASI" ehk Libatse kontor-klubi-söökla

Soolalattu!


Ma ei saa sinna midagi parata - pean taas ütlema: Eesti parim muuseum ON Arhitektuurimuuseum. Veetsimegi tänase päeva seal. Minu üllatuseks on arhitektuuriinimesed (niipalju, kui ma neid kohanud olen ja ma ei saa seda kahjuks öelda kõikide muuseumiinimeste kohta) äärmiselt meeldivad ja lahked ja toredad inimesed. Nii lubati meil täna näiteks käia vahepeal ära teisel pool tänavat kohvikus, sest neil endal kohvikut ei ole ja vahepeal on vaja lihtsalt laadida ja infotulva paika loksutada. Kes tahab näituste kohta infot, see vaadaku ise nende kodulehelt. Ütlen vaid niipalju, et seekord on kõigile näha ka Libatse keskusehoone kogu muu hää kraami seas.