Test - teeme seda jälle.

See on küsimustik, millele vastasin 10. oktoobril 2007 oma vana blogi viimase sissekandena. Kuna see eriti kohe nii laksust kättesaadav ei ole ja muidugi miskit on muutunud ka aastaga, siis teen seda jälle. Vastasin siis uuesti.


1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Võimalik
2. Millal viimati nutsid?
Eelmise aasta juunis
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Jah
4. Mis on su lemmiklõunasöök?
Peab sisaldama kartulit (nt +kotletid või +kala)
5. Kas sul on lapsi?
Ei
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ma arvan küll. Oleksin sõber selle pärast, et mind huvitaks, kes ma selline olen.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Varem küll, viimasel ajal enam mitte.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei. Kuid viimasel vaatlusel küsis perearst: "Huvitav, kui sügavale need augud võivad ulatuda?"
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ühel heal suvel Soomes pakuti seda võimalust naljaga pooleks. Hinnaks oli 50 EURi. Vastasin siis, et isegi kui te maksaksite selle 50 EURi minule, ma ei hüppaks mitte mingil juhul!
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ei tarbi sellist asja. Minu meelest sama, mis süüa papihelbeid.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Jah, muidu need ei tule ju jalast ära.
12. Kas pead end tugevaks?
Jah
13. Milline on su lemmikjäätis?
Vanilliplombiir
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
No enne kõike ikka välimust. Näoilmet. Silmavaadet. Siis juba sisemust.
15. Roosa või punane?
Punane
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Miski, mille eelmine kord siin nimetasin püsimatuseks. Ma arvan, et pigem on see laiskus.
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Head tervist. Tahan, et mul oleks hea tervis!
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Toidupoest toidukraami, antikvariaadist raamatu. Eile. Tänane ost oli šokolaad kioskist kiireks näljapeletuseks peale pingelist autosõitu.
19. Mida hetkel igatsed?
Metsa, maad ja muud. Mingeid aegu ja teatud inimesi.
20. Mida viimati sõid?
Kartuli-seene vareenikuid. Viinamarju.
21. Mida hetkel kuulad?
Netist mängib raadio Uuno. Ja lugu on üks mu lemmikuid: Depeche Mode - All I Ever Wanted.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Samblaroheline või kuldne.
23. Lemmiklõhn?
Osooni lõhn. Lehepõletamise lõhn. Sügise lõhn. Karge ja krõbe õhu lõhn.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Vanaisaga ja vanaemaga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Ma ei jälgi telekast sporti.
26. Su juuksevärv?
Tumepruun.
27. Su silmade värv?
Hall.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei, prille kannan.
29. Lemmiktoit?
Kartul. Minu vanaema on öelnud kuldsed sõnad: "Mina arvan küll, et kui kartulit maailmas poleks, siis sureksin ma nälga."
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Mitte kumbki ei meeldi, vastasin ma eelmine kord. Seekord mõtlen, et mõlemad võivad päris head olla.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
See oli üks väga hea joonisfilm (tänapäeval vist animafilm) Anastasia (Link).
Ja seal oli ilus lõpulugu ka:

At the Beginning - Richard Marx and Donna Lewis

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Valge teesärk ja mingi kampsunimoodi asi on oliiviroheline.
33. Suvi või talv?
Talv!
34. Kallistused või suudlused?
Hetkel kumbki
35. Lemmikmagustoit?
Kook, vastasin ma eelmine kord. Eile ostsin kaks banaani, kolm mandariini ja tsutike viinamarju. Oli ka väga hea.
36. Mis raamatut hetkel loed?
Anti Kidron "Kuidas olla asjalik"
37. Mida su hiirematt kujutab?
Pole hiirematti, sest seda pole enam vaja.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Teletaipu. Oi oli hea.
39. Lemmikheli?
Tuul pajuokstes
40. Rolling Stones või The Beatles?
Ei meeldi kumbi.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Austria, aga see polnud puhkusereis. Huvitaval kombel ei meeldi mulle reisimine.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
On ikka.
43. Kus sa sündisid?
Rapla haigla kolmandal korrusel jõepoolses küljes.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ma ei tea.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Otseselt niimoodi tere-mina-olen-see, ma ei mäleta.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Loen vaid üksikuid blogisid. Ainsana pole neist reaalselt kohtunud Tiiuga.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Enamus blogijaid. Olen isegi mõelnud enda vana blogi printimise peale, kunagi hea lugeda ja muiata.
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Sinitihasena
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Vastab see kes vastata tahab. Kümmet nime mu blogituttavatest kohe kuidagi kokku ei tule ja peale sundida ka ei taha.

Paar linki

Ennekõike enda jaoks, aga teisedki võivad vaadata.

Ehitame pesakasti - http://www.eoy.ee/varamu/pesakast.htm
Toidame linde - http://www.eoy.ee/varamu/lisatoit.htm
Muid linnualaseid linke - http://www.eoy.ee/varamu/varamu.htm

Keskkonnasõbralikud viimistlusmaterjalid - http://www.ceet.ee/186y/z0zARTICLEy381.html

Veel KK-alaseid linke http://www.kys.ee/lingid.php

Paras hetk...

...on teha siia üks postitus. Täna oli mul viimane sessipäev koolis. Kuigi lõpuks pidada on seda liig, kuna järgmine nädal on veel kutseeksam ja mõned kirjalikud töödki teha veel vaja. Ja kooli lõpp on alati alguse algus, mitte millegi lõpp. Sain mingis mõttes täna ülioluliselt targemaks. Mitte erialaselt vaid muus mõttes. Ja see on suund, mis vajab arendamist. Vahel piisab suurteks avastusteks vaid üliväikestest ajadest. Tänan väga inimest, kes teeotsa ette näitas!

Kui paljud usuvad horoskoope? Mina neid igapäevaseid ei usu, pole vist kunagi uskunud. Aga eelmine aasta läks Mangi aastahoroskoop minu pihta hiilgavalt täkkesse. Eriti vaadete muutumise, olukordade paranemise ja töökoha vahetuse kuuga. Otsisin nüüd välja ka selleaastase temapoolse ennustuse. Ja ennäe! Ka seekord on asi täppi läinud. Ennustatud on nii rahalise seisu paranemist, elu kiirenemist, muutusi kui ka haigust. Kõik need on olnud või tulnud. Polegi vist olnud veel mu elus nii tihedat ja samas nii põnevat perioodi. Ja rosinaks on ülimeeldiv detsember. Ootan sedagi rõõmuga. Naasen siis pikalt puhkuselt tööle. Sellist puhkust olen ammu oodanud. Mis sest, et enamus läheb seekord koolidega sähmimise alla, olen rahul ja tunnen juba praegu end mingis mõttes puhanuna. Rohkem värsket verd ja õhku, seda ongi vaja!

Sellel nädalal on mu energiavarud lõpuks ometi kasvama hakanud. Võimalik, et peamiselt tänu inimestele, kes mind on ümbritsenud ja mulle endale ka. Muidugi ka paranevale tervisele, mis jube pikalt vastu haukus. Jõudsin olla koolis, jõuda koju linna, käia poes, süüa vaaritada ja isegi koristada. Muusikat kuulata ja telekat vaadata ja siia postitada.

Pikemateks kokkuvõteteks ei ole veel hetkel sobiv aeg, jõuludepaiku ehk.

Eyes Without A Face

Linnud

Sügiseses eluolus
vahel kraadid kangemad
läbi õhu kaugelt kärab
linnud puule langevad.

Tulevad nad marja pärast
proovib siit ja proovib sealt
varsti kustuksid kui ära
mõistus kadunud on peast.

Kuhu oma pesa tegid,
kas enam üldse mäletad?

Taimed on inimesed. Inimesed on taimed.



Kas on üldse võimalik vedada paralleele? Leida sarnasusi? Vahel võivad inimesed olla ka kõige suurematest nõgestest nõmedamad või vastikumad kui takjad juustes. Ja samas on jälle vastupidi. Miks mõni pildistab taimi, mitte inimesi? Kas pole võimalik, et ta näeb taimedes sama või rohkemgi veel, kui inimeses? Mõtlen siin all keerukust, mustreid, eluprotsessi üldiselt. Keskkonda, milles peame elama, mis meid ümbritseb ja mis meile nii mõndagi ette dikteerib.

Kohtasin reedel üht inimest, kes mind tunneb, kuid ei teinud minust väljagi. Kui talle otsa vaatasin, siis tegi ta nii, nagu ei märganudki mind. Ta astus mängu aga hoopis sobivamal hetkel. Hetkel, kui mulle oli võimalik ära panna. Just siis, kui mu pihta miskit öeldi ja tundsin nõmedat tähelepanu endal. Just siis oli vaja temal kõrvaltkuulajana hõisata, et oh tere sina ka siin! Ja mind kätlema tormata. Sellega meie kontakt ja suhtlus päeva jooksul piirdus. Mõtlesin siis selle üle hiljem natuke, et miks inimesed nii teevad?

Täna, neljapäeval, tegin aga mina ise midagi sarnast. Kohtasin väga äkitselt üht inimest, kes on kunagi enda upitamiseks minule pähe astunud. Muidugi ta sai oma upitamised tehtud, mina langesin sellega aga madalamaks kui muru. No ehk ta jäi rahule. Ja täna tegin ma, nagu ei oleks ma teda kunagi tundnud. Kõndisin mööda 0,4 meetri kauguselt aegluubis. Läksin oma teed ja mõttes lootsin, et me enam iialgi ei kohtuks.

Tühjatoimetaja

Täna olen tühjatoimetaja
olen tühja täis
Tunnen
varsti lähen kopitama
kui enam üldse väljas ei käi.

Haiku?

maarjakask
kas panna ta koplisse
või lambad on
paremad

Olen ringiga samas punktis, kus nädal tagasi. Samas paigas, sama arvuti taga, sama situatsioon. Vaid tervis on juba parem. Ja homme hommikul sõidan Tallinna hoopis ringiga - Pärnu ja Sindi kaudu. Olen haigena rännanud nende kahe nädala jooksul rohkem kui enne seda tervena. Tallinn - Kodu - Tallinn - Luua - Tartu - Tallinn - Kodu - Sindi - Tallinn. See peaks olema mu lõplik marsruut siis homme õhtuks. Ohh, kui vaid tervis vastu peaks ja mind kõigest puhtalt välja veaks. Riim. Siis oleksin ehk tibake kusagile lähemal. Õnnelikum? Mis see õnn üldse on? Ei, lihtsalt tahan endale sünnipäevakinki ja kui eriti tubli olen, siis saan lisaks veel veebruarikuuks ühe suure asjaga ühele poole. Olen praegugi endaga rahul, vaid tervis on nigel ja seda ma ei oska ka kuidagi enam paremaks võluda. Võlujõud ei aita enam, eks tuleb ära kannatada.

Käisin täna esimest korda väljas üle pika aja. Ma ei mõtle mingit koosolemiskohta vaid õues noh. Käisin kodulähedal metsas ja tõin paraja koguse võiseeni. Kupatasin ära ja nüüd panen nad sügavkülma. Siis saab millaski seenekastet teha. Kuna viimased nädalad on olnud kuivad, siis seeni enam eriti juurde tulemas ei paista. Enamik olid vanad, võiseentest. Ja kuuseriisikad puha kõik. Ja korjamata! Keset inimasustust! Korjasin pihlakaid, neid on hea talvel niisama süüa või tee sisse toppida. Midagi ikka annavad. Kuid raudrohi jäigi korjamata, mida ma nii ette kavatsesin sel aastal. Neid küll veel praegu õitseb mõnel pool, aga ma ei usu neil hilistel erilist ravivõimet olevat. Las olla niisama.

Pildistamisisu endiselt ei ole. Kuigi objekte on küll, mis vajaksid jäädvustamist. Oma mälule tagavaraks või siis teistele. Täna oli ETV pealt huvitav saade. Kopeerin siia teksti:

Teadlased: Kärt Summatavet.
Kunstidoktor Kärt Summatavet on suutnud ühendada teadus- ja kunstiloomingu. Tema teadustööle eelnes kunstnikuna tegutsemine ja seepärast oskas ta ka esitada küsimusi, mille peale vaid teoreetikud ei tuleks. Mõlemaid tegevusi ühendab aga vaimne looming. Kui kunstis põhineb loometegevus enamasti rohkem looja tundeelul, siis teaduses tagab edu kannatlik ja põhjalik uurimine. Kärt Summatavet mäletab endas uurija vaimu juba varasest lapsepõlvest. Ta on inimene, kel meeldib vaadata asjade taha. Teadustöö tulemusel on muutunud ka tema ehtelooming sügavamaks ja väljendusrikkamaks. Kärdi meelest on teadlane uudishimulik, lahendusi otsiv ja iga hetk elus osalev inimene. Autor Tiina Rebane.

Kuigi sattusin teleka ette täiesti kusagilt poolepealt, oli see saade väga huvitav. Ja ma taipasin, et olen ise ka inimene, kes ennekõike tahab näha asjade taha. See on olnud minu aja arvamise algusest saati niimoodi, sest üsna kohe alguses mul oli võimalus näha väga tähtsate asjade taha. Kuigi ma pole seda nähtut veel siiani suutnud endale selgeks teha, oli see kindlaks märgiks, et maailm ei koosne vaid fassaadidest. Fassaadi taga on enamjaolt rohkem, kui selle ees.

Huvitav mis saab aasta pärast? Kas ma elan samas kohas? Olen ma kusagil mujal? Kas poliitika on ikka sama nõme? Kas raha on ikka nii odav? Kas ilmad on ilusamad? Kas kodumaine arhitektuur muutub veelgi kaunimaks? Kas mu arvutis olev muusika on endiselt minu jaoks väga hea? Seda kõike näeb alles aasta pärast. Praegu aga - Sindi kaudu külla õuduselukale nimega Tallinn.

PS. Miks mulle tundub, et entroopia võtab maailmas tohutul kiirusel maad? Ütleksin isegi, et entroopia asemel on tegu kaosega. Ja iga katse seda kaost natukenegi korrastada, muudab kaose veelgi suuremaks. Huvitav tekst.

Kodumaa ilu ja elu ilu. Kas näed?



Mõtlemisest. Kodust. Elust. Maalolemine on alati mu jaoks kuidagi aeg tagasivaatamiseks, samas ka edasivaatamiseks. Samuti tunde tekitajaks, et enam linna tagasi ei lähekski. Aga linnalgi pole viga. On võimalik elada, olla, tunda. Mõningate mööndustega muidugi. Eriti kehtib see Tallinna kohta. Praegu on juba sügis. Sügis on mu lemmikaastaaeg. Jaah, enamus nüüd mõtleb, et sellepärast, et sügis on masendav. Aga ei ole ju masendav. Sügis on ilus, värske, karge. Ja mitte ei masenda, vaid nagu lükkab pigem tagant. Võibolla ka seepärast, et aeg on maas. Mõtted on lahti ja pea on otsas jälle justkui nagu asja eest.

Olen maal. Üksi. Haige. Ikka veel. Ja ma lähen kohe varsti Tallinn bussile, et olla õhtuks linnas, et asuda jälle varahommikul teele, et olla hommikuks Luual. Luua mulle meeldib. Kohana. Sel kohal on imeline vägi. Kuid maale sõites, kui olin esimese hooga natuke pahur, et pean tulema hirmaeglase tiirutava bussiga, nägin ma midagi täiesti erilist. Peale Märjamaad vahtisin suu ammuli bussiaknast välja ja mind valdas täielik rahu. Võibolla oli see suurest energiapuudusest, haige siiski. Ma arvan, et siiski millestki muust. Eestimaa on kõikjal imeliselt ilus, kui väljuda ühest linnamonstrumist ja suurelt maanteelt kõrvale keerata. Ja ma vaatasin ja vaatasin ja sain teada, et on siiski täiesti ükskõik, kus me elame. Peaasi, et me elame. Eestimaal. Ja Eestimaa on midagi teistsugust. On selline maa, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Tuleb märkida, et jutt on täielikult maast, mitte sõnagi riigist! Riigitasandil ei ole vist enam muud järel, kui vaid üks globaalne mürareostus. Seetõttu tunnen endki siin kirjutades reostajana. Jah, parem on olla vait. Absoluutselt igas olukorras. Vahel ju siiski võib mõne mõtte siia puistata.

Olen kodus olles saanud väga palju mõelda. Mõtlesin inimeste ja seejärel alles asjade peale. Ka taimedele mõtlesin. Ja mõtlesin vaid häid mõtteid. Muidugi ka hästi palju miks-mõtteid. Aga need jäävadki ju alati vastuseta. Ja öösel vahtisin voodist kuud, kuna und ei tulnud, ja siis kirjutasin ühe luuletuse. Mu meelest tuli igati sisukas. Aga ma ei kirjuta seda siia. Miks? Sest kõik ju loevad. Heh.

Seal peale Märjamaad valdas mind õnnetunne ja see valdab mind siiani. Kahju ainult, et ma haige olen. Oleksin nii väga tahtnud külastada mõnda inimest, keda ma tähtsaks pean. Ja ma tean, et nad ei teagi, et neid väga tähtsaks pean. Õnneks nad ei tunne minust puudust. Ja seenel jäi käimata, tahtsin ju niiiiväga riisikaid. Riisikad tulevad järgmine aasta jälle. Ja pihlakad korjamata. Kummalisel kombel on inimesi, kes väga vähesega suudavad su maailmapilti palju huvitavamaks muuta.

Nüüd lähen siis tagasi linna. Algab jälle see tühja täis virrvarr, milles erilist mõtet ei leia. Vaid äraelamise mõtet. Ometi on seal park, mis mu jaoks tegelikult rohkem oluline, kui inimesed arvata oskaksid. Ja mõned inimesed, siiski vaid üksikud, seevastu aga hindamatud. Aga ma ei võta seda jauramist endasse, olen kui omas mullis. Ei võta seisukohti, ei lahterda end ega teisi. Ma ei kuulu kuhugi ühingusse ka mitte. Vabandan, äsjaloodud Eesti Arboristide Ühingusse siiski.

Panin vana pildi. Kuna maal pilte teinud pole ja linnapilti ka ei taha panna. Ei pane ja kõik. Sedapuhku siis kõrremaailm rabas. Ja ma tean, et seda lehte loeb ammuilma imevähe inimesi, kui üldse. No mis siin lugeda, kui juurde ei teki, eksole. Seega palun. Kui keegi loeb, siis jäta endast märk postituse alla. Nõus? Vastama ma end ei kohusta ;)