17. august 2008 by Ivari
Ka maailma kauneimad hetked on kaduvad 2
20. aprill 2008 by Ivari
Posted in: foto | 0 kommentaari | |
Hesse
15. aprill 2008 by Ivari
Mu sõbrad ja vaenlased teavad ja laidavad seda juba ammu: mul ei ole palju sõpru ja ma ei usu paljudesse asjadesse, mis on nüüdisaegse inimkonna uhkus. Ma ei usu tehnikasse, ma ei usu progressi ideesse, ma ei usu meie aja toredusse, suursugususse ega mingisse selle "juhtivasse ideesse", seevastu tunnen sügavat ja piiritut austust looduse ees ...
Õigupoolest olen vaenulik ega usalda ainult "kasulikke" leiutisi. Nende kuuldavasti kasulikud saavutused on kõik nii nigelad, nii suuremeelsusetud, nii hingeldavad, nende tühisuse või saamahimu ohvriks satutakse liiga kergesti ja kõikjal jätavad need kasulikud tsivilisatsiooni saavutused endast maha sigaduse, sõja ja surma, salajase viletsuse saba ... et inimkonnal on aurumasinad ja turbiinid, selle eest makstakse lõputu hävinguga ... vastupidi aga: selle eest, et inimesed on leiutanud viiuli ja keegi on kirjutanud Figaro aaria, ei pea maksma mingit hinda. Mozart ja Mörike ei ole maailmale kalliks maksma läinud, nad olid kõigile kättesaadavad kui päikesepaiste...Tegevusetuse kunst, 320j
Posted in: Võluri sõnad | 0 kommentaari | |
Linnud laulavad ka linnas
by Ivari
Tahaksin siia kirjutada palju-palju küsimusi, mis kõik on jäänud seni vastuseta. Ma ei oska neile vastata, kuigi tahaks. Inimene on ikka mingite mõtete, tunnete ja inimeste loopida. Ikka visatakse teda ühest olukorrast teise. Ja see on ka õige, et mingisugune kindlustunne, stabiilsus, või mõte et "nüüd lõpuks on kõik hästi", tekib vaid hetkeks. Järgmisel juba on ta läinud. Ei mõtle siin mingisugust sügavamat aluspõhja, vaid hoopis elu lihtsamaid külgi. Mis vahetevahel polegi nii lihtsad. Hoian tagavaraks üht varuvarianti, justkui tagavaraelu või nii. Arvestan sellega peaaegu igal momendil. Ja siis kuulen ma miskeid kahinaid. Et kõik ei olegi nii. Või üleüldse. Kui otsustan NII, siis tekib kusagilt miski võimalus, küll õhkõrn aga siiski, et on võimalusi teisi. Kui otsustan NAA, ja olen juba kindel, et tahangi naa, siis on kohal jälle mingi teine võimalus. Kõik muudkui aga hargneb ja hargneb ja kokku ei saagi vist kunagi.
Tegelikult on vist ikkagi vaja oskust näha nende puude taga avarat maastikku?
Mu ees on kirev valikutemaa.
Posted in: foto, tunne | 0 kommentaari | |
Ka maailma kauneimad hetked on kaduvad
6. aprill 2008 by Ivari

Panen siia ühe hääbuva ja kohekohe lõppeva ilu pildi. Eks maailm ole ju alati olnud muutumises ja seda me peatada ei saa ega tohigi. Kõik kaob ja tekib siis uuesti, uues kohas ja uuel kujul. Vanale kohale tuleb siis ka midagi uut. Nii pooldan ma selle maalilise pildi lahterdamist kõige kaduva hulka, mis sest, et kunagi arvasin teisiti. Eks seda mõtete ja arvamuste muutumist või vist ka arenguks nimetada.
Nii küsiksingi, vedades paralleele puude ja inimeste vahele, et kas kauni inimese ilu on võimalik säilitada, jättes alles tema jalad? Või oleks sest kõigest mõttekam õigel ajal loobuda?
Posted in: foto | 0 kommentaari | |
Timo Maran
21. märts 2008 by Ivari
Loojangupäike
ja laululuiged.
Hommikupäike
ja hajevil käod.
Mõned on halvad
ja mõned on õiged.
Hetkeks puutuvad
pilgud ja peod.
Kevad veel kaugel,
on paiguti pime.
Mida Sa elad,
ei alati näe.
Mõtteis korrutad
ühtsama nime
ja selle kõla on
otsatult hää.
***
Näe valgust
inimestes,
usu, looda.
Kus kõnnid iganes,
häid palveid loe.
Loo maailm teiseks
oma vaikse looga,
samm olgu kerge Sul,
pilk olgu soe.
***
Me kasvame kokku kui kased
kord okstes ja latvades
ja mõõdavad vete taset
me juured siis kõrvu maa sees.
Ning talvel kui linnud on läinud
ja lehed saab endale tuul,
siis olen Sind läbi ma näinud,
siis oled Sa läbi mind näinud,
neis okstes on nõialuud.
ja laululuiged.
Hommikupäike
ja hajevil käod.
Mõned on halvad
ja mõned on õiged.
Hetkeks puutuvad
pilgud ja peod.
Kevad veel kaugel,
on paiguti pime.
Mida Sa elad,
ei alati näe.
Mõtteis korrutad
ühtsama nime
ja selle kõla on
otsatult hää.
***
Näe valgust
inimestes,
usu, looda.
Kus kõnnid iganes,
häid palveid loe.
Loo maailm teiseks
oma vaikse looga,
samm olgu kerge Sul,
pilk olgu soe.
***
Me kasvame kokku kui kased
kord okstes ja latvades
ja mõõdavad vete taset
me juured siis kõrvu maa sees.
Ning talvel kui linnud on läinud
ja lehed saab endale tuul,
siis olen Sind läbi ma näinud,
siis oled Sa läbi mind näinud,
neis okstes on nõialuud.
Posted in: luule | 0 kommentaari | |
Tellimine:
Postitused (Atom)
Archives
- september 2010 (1)
- mai 2010 (1)
- aprill 2010 (5)
- märts 2010 (3)
- jaanuar 2010 (10)
- detsember 2009 (6)
- oktoober 2009 (7)
- september 2009 (3)
- august 2009 (5)
- juuli 2009 (8)
- juuni 2009 (4)
- mai 2009 (17)
- aprill 2009 (19)
- märts 2009 (16)
- veebruar 2009 (7)
- november 2008 (13)
- oktoober 2008 (2)
- september 2008 (3)
- august 2008 (1)
- mai 2008 (1)
- aprill 2008 (6)
- märts 2008 (4)
- veebruar 2008 (3)
- jaanuar 2008 (3)
- detsember 2007 (2)
- november 2007 (3)
- oktoober 2007 (3)











