Kodu kui muutuv termin




Olen siin vist varemgi sel teemal lõnga venitanud ehk venitan siis veel. Eile oli meie pisikese kodukooli 20. aastapäev ja kokkutulek. Meeldiv sündmus oli. Muidugi on kõik nii drastiliselt muutunud vahepeal, kuid paljut on ka sama. Ruumid ja ka mööbel suures osas. Sama õpetaja laud ja samad kapid. Ka minu kapp oli alles. Sellega seonduvad mälestused ja tunded, sündmused.

Kuna olen kodus käinud niivõrd harva ja juba mitmeid aastaid, siis kõige rohkem on muutunud minu jaoks mu päriskodu. Inimese alateadvuses püsib kodu ikka millegi muutumatuna. On kindel tunne, kindlad asjad, maneerid, lõhnad, tunded. Ja neid ei ole enam. Ikka veel tunnen koju tulles automaatselt, et koer tuleb mind uksele vastu tervitama, et toas ootab mind sama vana nurgadiivan, et venna tuba on endiselt seal kus see olema peab, et kilekotisahtel on ikka samasugune ja sama koha peal. Vahepeal on muutunud kõik ja äraolemise tõttu on see kõik niivõrd võõras. Vaid mu enda tuba on jäänud samasuguseks kolikambriks. Eks inimene ka ise muutub aja jooksul ja seega tahaksin tuba muuta. Ka mu vana voodi ei tundu enam mugava ja kodusena, asjad sahtlites oleks justkui kellegi teise omad, või kuidagi seisma jäänud. Kuna üürin linnas tuba, siis puudub mul ka linnas kodutunne. Kuigi kõik on mugav ja elatav, puudub seal kodutunne. Pole võimalik midagi enda järgi muuta. Ilmselt kui koliksin ka täiesti uude elamisse, värviksin-tabeediksin kõik ikkagi oma käega üle. See on vist ülioluline. Muidugi on praeguses elukohas tekkinud mõningane kodutunne. Näiteks tänav on juba kodutänav. Sinna keerates tunned, et on midagi lähedast, midagi omast. Uksest sisenedes tekib tunne, et oled kuhugi jõudnud. Kuid vähem kui poole aasta pärast ootab taas kolimine. Jälle koduvahetus, jälle kohanemine, jälle mingi üürikas. Asjade otsas elamine.

Käisin täna väljas. Külavahel ja meie aiamaal. Aiamaa on nüüdseks täiesti maha jäetud. Ja jälle muutunud tundmatuseni. No see on muidugi paratamatus praegusel hetkel. Küla on kuidagi kolgastunud. Ja meie ainus allee saeti nüüd lõplikult maha. Mul ei olegi selle vastu midagi, nagu mõned arvata võiksid, sest see oli viiekümnendatel istutatud papliallee ja puude eluiga oligi kohekohe lõppemas. Kahju on vaid sellest, et elamute ja tööstushoonete vaheline ala vajaks uut alleed, mille peale aga meie vallas mõelda ei osata. On selline sportlaste vald kohe, midagi pole teha. Vaatasin haljastust ja jõudsin järeldusele, et midagi on ikkagi vaja ette võtta. Kindel on üks, et erinevaid kortermaju ja vald kõiki ühte meelde saada on võimatu ja praeguseks tehtud laastamistööd ka ilma armideta likvideerida ei õnnestu. Kuid siiski ma saeksin siin veel nii mõndagi maha. On palju mõttetut ja silmariivavat. Üleüldse on heakord käest ära. Tegin küll oma lõputööna küla haljastuse analüüsi, koguni 82 lehekülge juttu. Kuid see kõik vajaks ümbertegemist ja ülevaatamist. Tahtsin selle algul küll külaliikumisele edasi anda, kuid loobusin siis. Just sel eesmärgil, et töö peaks vastama tegelikule situatsioonile, mitte kooli lõpetamise huvidest lähtuma. Ka mu teadmised on suurenenud ja vaated muutunud.

Ja muidugi pean end käsile võtma ning tegema valmis ühe suuremahulise töö, kah kodukülla ja oma esimesele koolile. Siis olen juba ka ise oma kodu muutja ja mõjutaja. Eks me kõik oleme. Olen ju lubanud juba ammu.

Tunnen, et olen kodutu. Tahan kodu.

Untitled!

Linlastele sobiks vabadusesammas siia!





Tiiu pani mind praegu kirjutama. Kuigi tänane pühapäev on minu jaoks äärmiselt tobe, no selline plass ja morn, on siiski lootust.

Avastanud olen enda jaoks, et mida rohkem energiat inimene endast välja rabeleb, seda rohkem ta seda juurde saab. Kui ma varem vaid olin ja peale olemist ei suutnud enam üldse olla, siis hiljem ma liigun ja peale liikumist ma tahaks veel kuhugi liikuda, end liigutada. Energiaülejäägid tekivad just peale olukordasid ja tegevusi, mille puhul alul arvasin, et peaksin nende lõppedes täiesti läbi olema. Seega olen üllatus iseendale ennekõike, end ületanud ja sellega kohe väga rahul. Ei kavatse siinkohal paigale jääda, vaid ikka edasi liikuda. Plaane on, kuid neist rääkida ei tohi.

Sest tüdimisest. Sirvisin eile just erinevaid kodu- ja aiateemalisi ajakirju ja mis jäi silma? Et meie ühiskond jaguneb kaheks: esiteks kodud ja aiad, mis hinnatud kauni kodu tiitliga, kuid tegelikult puudub neis igasugune loogika. Tahaks neid nähes võtta peast kahe käega kinni ja uriseda. Mul pole otseselt nende vastu midagi, iga inimene loob oma keskkonna ikka nii, nagu oskab ja õigeks peab. Kuid seda stiili ja õige taju pähe serveerida on äärmiselt vale. Teine pool moodustub neist, kes saanud millegi supermoodsaga hakkama. Ja vot see on see, mis ajab südame pahaks igatepidi. Olen lõpmatuseni tüdinud erilistest kodudest, aedadest ja olukordadest! ma tahan klassikat, traditsioone ja püsivust. Meie maailmast on kadunud kõik, mis näitab aja kulgu, millel lastaks väärikalt vananeda, või mida oma lapselastele edasi pärandada. isegi vabadusekell on tehtud ju põhimõtteliselt õhust. Kadunud on must-valge, kõike esitletakse vaid kas pooltoonides või vikerkaarevärvides.

Vabadusesambast. Ei ole üldse teemaga kursis, aga minu teada tahetakse ka seda teha klaasist. Mina teeksin nii: jätaksin ära kangro nõmeda kalevipoja pirital ja teeks vabadusesamba maarjamäe memoriaalist. See on ju see koht, kus ristuvad saklased, venelased ja lõpuks taas ka eestlased. See on ju täiesti otseselt meie ajalugu, meie sõjad ja meie võidud-kaotused, meie kauaoodatud vabadus. Siinkhal algas ja ka lõppes minupoolne vabadusesammaste käsitlus.

Mis veel. Valge kadedus on hea väljend. Hõljungi vist selles juba oma pool aastat ja edasiminek on olnud tohutu. Kuigi tüdinen ka mina endast, on siiski huvitav jälgida kõike mis toimub. On lausa ilgelt põnev periood! Üllatusi igas tunnis.

Niisiis liigutage seltsimehed, see ei ole asjata energiakulu! Mina täna end ei liiguta, aga homsest jälle alustan. Õpin metsas raietööliseks!


Minu vabadusesammas on siin!



EV 90


Mis muud, kui palju õnne, mu koduriik!




Päike paistis ja aed oli haljas
nüüd on murtud, kõik metsik ja must
nüüd on kõle kõik juurteni paljas
paljas valu vaid ja istu uus

oli korras kõik siis tuli maru
murdis taimed ja tühjaks jäi aed
kallis naine te saage must aru
pole käes meie armude aeg

naine oodake oodake veidi
las ma rohitsen kõigepealt teed
teie niikaua triikige kleidid
välja valige prossid ja keed

naine oodake oodake ainult
puud las ravitsen lilledki seon
laotan laiali aasad ja vainud
sääl siis teemegi teiega peo

rohkeid tõotusi sõnuda teile
tõesti tahaksin
aga ei saa

päike soojendas maailma eile
täna maru on rüüstanud maa
on rüüstanud maa
maru on rüüstanud maa...

südant kinkida pole mul südant
praegu vajab mu armastust muld
naine teil pole minuga vedand
aeg on üles harida muld
harida muld
aeg on harida muld...

päike paistis ja ilm oli ilus
tulvil lõhnasid ja rohelust
nüüd vaid vähesed taimed on elus
kõik on murtud ja metsik ja must

aias vohavad tühjus ja valu
elu viinud on siit tulvaveed
kui te suudate oodake palun
kui ei suuda eks minge head teed
head teed...

südant kinkida pole mul südant
praegu vajab mu armastust muld
naine teil pole minuga vedand
aeg on üles harida muld
on harida muld
aeg on harida muld
aeg, aeg on harida muld...

Need sõnad on pannud kirja Vladislav Koržets, kui ma nüüd õieti aru olen saanud. Loo nimeks on Aed ja kõlab see vägagi hästi Ultima Thule esituses. Lihtsalt ilusad sõnad.
Igavlesin siin arvutis niisama ja sobrasin ühes foorumis oma privaatsõnumites. Olen seal juba aastaid olnud ka vahelduva eduga moderaator ja leidsin kirja, mille saatis mulle üks kasutaja, kes kas poolkogemata või vähem kogemata ühel hetkel samuti moderaatoriks tehti. Ta pääses loomulikult ligi siis ka meie privaatsetele vestlustele, mida tavakasutajad ei näe. Ja seal oli teema tema kohta, kui probleemse kasutaja kohta ja mina tegin ettepaneku ta kõrvaldada. Muidugi seda teemat ei ole enam alles, kuid alles on tema kirjutis minu postkastis, kus ta nimetab end minust targemaks, elukogenumaks. Samas süüdistab ta mind, ütleb, et peaksin ometi saama endast suuremaks ja et miks ma torman kasutajate "kitumise peale korda looma, ise samal ajal kas Luual istudes või kodus korvisid punudes". Veel nimetab ta mind "ilmselgelt labiilse närvisüsteemiga noormeheks" ja küsib, et kust võtan julguse panna paika endast targem keskealine naisterahvas.
Kirjale on alla kirjutanud (tol ajal) 41-aastane Monika.
See kasutaja on ka praegu täiesti olemas selles foorumis. Ja me mõlemad oleme ka moderaatorid. Olen viinud oma postitused täiesti miinimumini, sest on minust targemaidki inimesi, kes võiksid aianduse ja ka mõnel muul alal nõu anda. Teist poolt ma ei kommenteeri. Kui keegi teab foorumit, millest jutt, siis ütlen igaks juhuks, et kasutajaga "Monika" ei ole antud persoonil midagi pistmist. Tal on hoopis teistsugune kasutajanimi ja ka pärisnime pole ära märgitud.
Mul lihtsalt tekkis mõtteid. Üritasin seda inimest ette kujutada. Mõtlesin, milline võiks olla tema välimus või kellena ta töötab. No ilmselt töötab ta aianduses, aga ma ei tea. Või millist juttu ta inimestega ajab? On ta osav valetaja? On ta juhtivtöötaja? Kui suur on õeluse osa inimeste eludes? Kui paljud inimesed analüüsivad enda välja öeldud mõtteid?

Forsüütia


Forsüütia õitseb!
Luua Metsanduskooli
õppehoone saalis

Hesse

Meie kalduvustel on lõpmata hämmastav anne maskeeruda maailmavaadeteks.

Uude majja kolides: X, 144

KUMU

Mul tunne on hea



Pildil on Lääne-Nigula kirik. Käisime seal augustikuise mõisatuuri käigus. Sest kirikud on sama huvitavad kui mõisad ja kui juba ringi sõita, tasub alati ka neisse kiigata! Otsisin tegelikult netist tulutult Tallinnas Narva maanteel asuva Metodisti kiriku pilti, sest see kirik on mulle meeldima hakanud. Kunagi ka siia kirjutasin, et see kirik ei paku mulle seda tunnet, mis vanemad kirikud. Kuid nüüd ta pakub. Muidugi ma olin seda hoonet näinud vaid peasissepääsu poolsest küljest. Teisest küljest vaadates saab aga maja poindile pihta ja ta on ikkagi üks väga ilus kirik küll. Ja nii siis paningi Lääne-Nigula kiriku. Eks ma teen teinekord ise pildi. Püüangi siia panna vaid enda tehtud pilte.

Ma ei oskagi öelda, kas on selle tinginud linnastumine või mis, aga mulle meeldivad ka uued hooned. Üle pika aja tunnen, et Eesti arhitektid oskavad luua midagi tõelist, midagi mõjuvat ja püsivamat kui plekk-klaaskastid. Muidugi plekist ja klaasist ei saa üle ega ümber, kuid tähtis on asja olemus - on erinevaid plekke ja erinevaid klaase. Ja muidugi ka erinevaid lähenemisviise neile materjalidele. Mulle meeldib tohutult uus Rotermanni kvartal. Pole sees küll uitamas käinud, kuid välispidisest piisab mulle täiesti - midagi paremat ma ei tahagi tahta. Tean küll, et laitjaid leidub kuhjaga, kuid mis oleks paremini sobinud? Mitte midagi poleks paremini sobinud! Huvitav, kas algselt plaanis olnud hiiglaslikud metallpuud on nad projektist välja jätnud või mis, kuid nendega oleksid need hooned veelgi ägedamad.

Mulle meeldib kinnisvarakrahh ka. Nii ehitatakse veelgi kvaliteetsemalt ja mõeldakse ehk ka haljastuse küsimused läbi. Siiani on veel liigagi palju levinud tendents, et need vastikud lehti ajavad asjandused saeme maha ja asi korras. Või lagedale tehes istutame siis 30 miljon krooni maksma läinud hoone ette 100 kroonised istikud. Mageduse tipp! Mis juhtuks, kui jätta haljastusele 5 miljonit ja maja teha selle võrra odavam või väiksem? Või lihtsalt laristada hoone ehituseks siis 35 miljonit? Ma arvan, et tuntus oleks garanteeritud. Heas mõttes muidugi!

Endast ka paar sõna neile, kes ikka viitsivad siia lehele kiigata. Pean ütlema, et peale kommertstaimeilmast lahkumist tunnen end ülimalt hästi. Olen rahul iseendaga ja taimede keskel, kes kasvavad inimese ja ilu hüvanguks, tunnen end suurepäraselt. Kõigi eelduste kohaselt hakkan veebruarist ka õppimas käima, ikka erialaselt. Kahe koputaja ja veel paari kodaniku jaoks on mul aga järgnevad laused: Siin ei ole kirjas ühtegi rida, mida ma teid lugema kutsuksin. Aga lugege, ma ometi ei keela!

On's midagi maailmas uut?

Üks pilt