No hea jaan


Selle postituse pealkiri on niisama. Ma ei kavatse jaanipäevast kirjutada - mul on sellest täiesti savi. Läksin täna hommikul linna peale laiama. Tahtsin lõpetada näljakuuri (külmkapp oli juba üleeile tühi, mis teha) ja vaadata siis ka üle meie ühine vabadusetoigas. Et kuidas ta ka eemalt ilma kileta paistab. Võin nüüd uhkeldada sellega, et olin seda posti juba ammu enne teisi näinud ja katsunud ja... eriti patriootlik ma nüüd ka ei ole. Tulemus - jättis täiesti külmaks. Oli huvitav kui sai käia kile alla vaatama, et no teised ei saanud ju. Nüüd on nagu tavaline klaaspost.

Minu tänase hommiku tipphetk oli hoopis inimtühi linn. Kõige ägedamad olid täiesti tühi Maneeži tänav ja Viru tunnel. Tunnel oli täna kohe kuidagi kaunis. Oleks tahtnud pildistada aga fotokat, nagu ikka, ei olnud kaasas. Luferdasin natukene sadamapiirkonnas ja vaatasin sealtpoolt linna. See mõte tekkis kui nägin kruiisilaevalt tulevaid itaallasi või hispaanlasi. Muide üks neist kattis oma nina ja suu kiiresti salliga, kui neile vastu läksin. Ju neid on millegagi hirmutatud jälle. Linn ise paistab mere poolt juba täitsa kobe - eemal kõrghooned ja eespool madalam Rotermann.

Koju tagasi tulles võisin suvalt kahe foori vahelisel alal üle viierealise tänava kõndida. Päris äge, kui inimesed mingiks ajaks kaoksi.

Fotol on superhea sisehoov. See kuulub okupatsioonimuuseumile. Seda maja nähes meenub mulle alati gümnaasiumiaegne ajalooõpetaja Parelo, kes ütles: "Kui sa tahtsid nõugdeajal enttsüglopeediat saada, siis pidi sul kondakte olema." Eks oku patsioon tegi oma töö.
Video on kah väga hea. Ikka aegajalt naudin seda. Nii muusikat kui teostust.

Susan Boyle...


...on naine, tänu kellele on taas tulnud avalikkuse ette inimkonna juhmus ja labasus. Nüüd inimesed, kes arvavad, et Susan on ise juhm ja labane, palun minge häbenege põõsa taga natukene. Kui olete arenenud, võite välja tulla.

Piisab vaid, kui lugeda ükskõik millisest teda kajastavast artiklist lugejate kommentaare. No ma ei tea, kus on meie inimeste mõistus. Piinlik, lihtsalt piinlik.

Aga Susan on äge. Soovin talle kõike head. Vaadake videot siit. Millegipärast on selle lisamine keelatud.

Vihmavarjud

Otsisin täna kaubandusvõrgust vihmavarje. Viru keskuses on neid müügil Kaubamajas, hind 500-700 krooni tükk. Ülemiste keskuses on neid müügil Rimis, ülirõvedad ja suht odavad. Kahjuks neist ei ole ükski kasutatav oma okseleajava värvigammaga. Üks mudel oli üleni musta värvi, kuid sellel oli varre pikkus miski 30 cm ainult.

Vihmavarjud on otsa lõppenud või milles asi???

Lemmikplaat

Milline on teie lemmikplaat?


Minu hetkeline lemmik. Päris hea plaat on. Seda on võimalik saada vaid lennusadama ja laevatehase vaheliselt tühermaalt. Tavalises kaubandusvõrgus ei leidu.

Analüüs


Tegelikult mind vaevavad meie ühiskonna loogikavead (1), mis on tõepoolest väga lihtsad loogikavead (2!). Kuid siiski, need pisikesed loogikavead (3!!) mõjutavad meie riigi saatust ja väljanägemist üsna palju. Olgu näiteks see foto. Pole oluline kus see tehtud on (Tallinnas muidugi, mujal Eestis ju ei elata). Järgneb loetelu haljastuse kohta:

1. Liik! Milleks kasutada istutusalas liiki, mis sinna absoluutselt ei sobi? Siin on selleks liigiks läikiv tuhkpuu Cotoneaster lucidus. Läikiv tuhkpuu sobib kas poolkõrgeks/kõrgeks pöetavaks hekiks või vabakujulise põõsana suurele alale, näiteks parki.
2. Kui tahetud on teha hekki, siis mind väga huvitab aeg, mille jooksul nii suurte vahedega taimed kokku kasvavad???
3. Kui tahetud on teha miskit vabakujulist, siis mind väga huvitab, mis hunnik tuleb nii tihedast põõsaistutusest? Ja kuidas siis ühiskonnakaaslased reklaame tarbivad läbi siukse võsa???
4. Jõhker männikoor. Vot just sellist jubedat mõrvarliku välimusega männikoort kardavad isegi kõige julgemad matkarajad (muidu oleksin seda just sinna soovitanud).
5. Peenral pole ei otsa ega äärt.
6. Milline otstarve on betoonist junnkärakatel?

Tulemuseks on täpselt selline rohenurk, nagu neid on igas Eesti linnas. Tehtud nii palju kui vajalik ja niivähe kui võimalik. Sealjuures eriliselt sisu ja tagajärgede üle mõtlemata. Soovitaksin selle lapikese autoril külastada Harju tänava haljasala (loomulikult Tallinnas, mujal Eestis ju ei elata), kus on kasutatud sama liiki ja ka männikoort (küll sellist leebet-malbet) ja tulemus on üle prahi. Siiski, minupoolne hämming. On tunne, et aianduskoole pole justkui siiamaani olemas.

Olge tervitatud Eesti kultuuritoojad, meie oma näo loojad!

PS. Vabandan, kui keegi lootis reklaamplakatite analüüsi ja nüüd kogu jutu asjatult läbi luges.

Kolm tüüpi Skone bastionil.

Matsimõistus


Suurepärane näide matsirahva ja saksterahva kohtumisest. Haimre pargi neogooti paviljon ja kõige matslikum pink ever. Paarkümmend meetrit eemal on muidugi ka eestlusele kohustuslik lipuvarras!

KK


KK - lühend sõnast keskkond, või siis algus lühendist KKK - korduma kippuvad küsimused. Mõlemad on justkui aktuaalsed. Sest keskkond on niivõrd oluline. Olulisem, kui enam hallolluseid arvatagi oskaks. Ja küsimused muudkui kipuvad korduma. Mis muudab selle ruumi mõjuvõimsaks? Kus on selle ruumi point? Kiirgab ta miskit? Mis on selle klaasi taga? Mida mõtles arhitekt?

Kuna väljas on samal ajal pime ja korrus pole ka viimane, siis saavad klaasi taga olla vaid lambid. Siin tekib kohe küsimus, et mis vahva lamp see on, mis niivõrd head valgust kiirgab? Täitsa puhtamast puhtam valge valgus on! Ja keskkond missugune. KUMU viienda korruse üks saalidest.

Ööööööö

Filmisin veits muuseumiöö lõppu. Päris hea video sai (sisult!) ja tahan seda teiegagi jagada. Kusjuures eriti tähelepanuvääriv on video teises pooles toimuv. Nagu ikka, kui midagi tasuta saab, siis tarbivad seda ka sihtrühmad, kes asjast midagi arvata ei oska. Nii jäi filmile ka rüblikutepunt, kes meeleheitlikult uksi katsusid ja ilmselgelt mingit saaki lootsid. Üks loivar meenutab mulle millegipärast mu algkooliaegset klassivenda... Ja muusikalummuses õõtsuv kultuurilemb ei tee neid märkamagi. Päris hea!

Kui keegi teab tagumist lugu, mis mängib, siis võib selle mulle ka öelda!

Tätte



ma ju palusin mind ärge tulge saatma
kui ma lähen siit kus mul on olnud hea
tahan tunda kuis selja taha vaatan
siia tagasi kord tulema ma pean

tahan seisma jääda maja taga sillal
kuivand oksa tahan jõkke visata
ja siis vaadata et kuis ta kaob ja millal
talle järgmise võiks sappa lisada

üsna imelik et igal aastal vähem
on meil rääkida mismoodi elu läind
aga koos on olla aasta-aastalt lähem
justkui paremini oleks üksteist näind

enam ööseks jääda meil ei ole kombeks
õigel ajal teame kella märgata
kui ka peol on jõudu üle minna homseks
järjest armsam meil on kodus ärgata

tahan kinni hoida millestki mis püsib
nii ma näen kuis olen muutunud
ja ei jõgi minult enam palju küsi
nii ma tunnen kuis mind aeg on puutunud

ma ju palusin mind ärge tulge saatma
kui ma lähen siit kus mul on olnud hea
tahan tunda kui selja taha vaatan
siia tagasi kord tulema ma pean

aga ikkagi teid seismas näen ma uksel
nõnda tuttav on see vaikimise keel
ja ma tean see pole saatmine vaid kutse
kõige rohkem ühe tunni istun veel

Ma ei tea kes on nende sõnade autor. Kas Tätte ise või keegi teine. Igal juhul on need väga head sõnad. Jätsin refrääni osa kopimata siia, siis parem lugeda. Mul endal vähemalt. Hetkel tunduvad kõige mõjuvõimsamad mu jaoks read

tahan kinni hoida millestki mis püsib
nii ma näen kuis olen muutunud

sest tegelikult nii vist ongi. Inimene tugineb ikka kas olnud asjadele või tekstidele. Mõtlen siin enda kirjutatuid. Oma vana blogi aegajalt sirvides leian imestusega, mida kõike ma kirjutanud olen. Ja mulle tundub väga tihti, et seda ei teinud justkui mina. See ongi see koht, kus "ma näen kuis olen muutunud". See on esimeseks tunnistajaks arengust kui sellisest ja neid protsesse on hetkel väga põnev jälgida. Tegelikult võiks iga inimene midagi kirjutada. See teeb võimalikuks iseenda jälgimise kõrvalt. Kui muidu toimub sisedialoog iseendaga, siis niimoodi on võimalik seda dialoogi vaadata eemalt, justkui kolmanda isikuna.