Arboreetum

Tegelikult mind vaevavad meie ühiskonna loogikavead (1), mis on tõepoolest väga lihtsad loogikavead (2!). Kuid siiski, need pisikesed loogikavead (3!!) mõjutavad meie riigi saatust ja väljanägemist üsna palju. Olgu näiteks see foto. Pole oluline kus see tehtud on (Tallinnas muidugi, mujal Eestis ju ei elata). Järgneb loetelu haljastuse kohta:

1. Liik! Milleks kasutada istutusalas liiki, mis sinna absoluutselt ei sobi? Siin on selleks liigiks läikiv tuhkpuu Cotoneaster lucidus. Läikiv tuhkpuu sobib kas poolkõrgeks/kõrgeks pöetavaks hekiks või vabakujulise põõsana suurele alale, näiteks parki.
2. Kui tahetud on teha hekki, siis mind väga huvitab aeg, mille jooksul nii suurte vahedega taimed kokku kasvavad???
3. Kui tahetud on teha miskit vabakujulist, siis mind väga huvitab, mis hunnik tuleb nii tihedast põõsaistutusest? Ja kuidas siis ühiskonnakaaslased reklaame tarbivad läbi siukse võsa???
4. Jõhker männikoor. Vot just sellist jubedat mõrvarliku välimusega männikoort kardavad isegi kõige julgemad matkarajad (muidu oleksin seda just sinna soovitanud).
5. Peenral pole ei otsa ega äärt.
6. Milline otstarve on betoonist junnkärakatel?

Tulemuseks on täpselt selline rohenurk, nagu neid on igas Eesti linnas. Tehtud nii palju kui vajalik ja niivähe kui võimalik. Sealjuures eriliselt sisu ja tagajärgede üle mõtlemata. Soovitaksin selle lapikese autoril külastada Harju tänava haljasala (loomulikult Tallinnas, mujal Eestis ju ei elata), kus on kasutatud sama liiki ja ka männikoort (küll sellist leebet-malbet) ja tulemus on üle prahi. Siiski, minupoolne hämming. On tunne, et aianduskoole pole justkui siiamaani olemas.

Olge tervitatud Eesti kultuuritoojad, meie oma näo loojad!

PS. Vabandan, kui keegi lootis reklaamplakatite analüüsi ja nüüd kogu jutu asjatult läbi luges.