Arboreetum

Selle postituse pealkiri on niisama. Ma ei kavatse jaanipäevast kirjutada - mul on sellest täiesti savi. Läksin täna hommikul linna peale laiama. Tahtsin lõpetada näljakuuri (külmkapp oli juba üleeile tühi, mis teha) ja vaadata siis ka üle meie ühine vabadusetoigas. Et kuidas ta ka eemalt ilma kileta paistab. Võin nüüd uhkeldada sellega, et olin seda posti juba ammu enne teisi näinud ja katsunud ja... eriti patriootlik ma nüüd ka ei ole. Tulemus - jättis täiesti külmaks. Oli huvitav kui sai käia kile alla vaatama, et no teised ei saanud ju. Nüüd on nagu tavaline klaaspost.

Minu tänase hommiku tipphetk oli hoopis inimtühi linn. Kõige ägedamad olid täiesti tühi Maneeži tänav ja Viru tunnel. Tunnel oli täna kohe kuidagi kaunis. Oleks tahtnud pildistada aga fotokat, nagu ikka, ei olnud kaasas. Luferdasin natukene sadamapiirkonnas ja vaatasin sealtpoolt linna. See mõte tekkis kui nägin kruiisilaevalt tulevaid itaallasi või hispaanlasi. Muide üks neist kattis oma nina ja suu kiiresti salliga, kui neile vastu läksin. Ju neid on millegagi hirmutatud jälle. Linn ise paistab mere poolt juba täitsa kobe - eemal kõrghooned ja eespool madalam Rotermann.

Koju tagasi tulles võisin suvalt kahe foori vahelisel alal üle viierealise tänava kõndida. Päris äge, kui inimesed mingiks ajaks kaoksi.

Fotol on superhea sisehoov. See kuulub okupatsioonimuuseumile. Seda maja nähes meenub mulle alati gümnaasiumiaegne ajalooõpetaja Parelo, kes ütles: "Kui sa tahtsid nõugdeajal enttsüglopeediat saada, siis pidi sul kondakte olema." Eks oku patsioon tegi oma töö.
Video on kah väga hea. Ikka aegajalt naudin seda. Nii muusikat kui teostust.