Tätte



ma ju palusin mind ärge tulge saatma
kui ma lähen siit kus mul on olnud hea
tahan tunda kuis selja taha vaatan
siia tagasi kord tulema ma pean

tahan seisma jääda maja taga sillal
kuivand oksa tahan jõkke visata
ja siis vaadata et kuis ta kaob ja millal
talle järgmise võiks sappa lisada

üsna imelik et igal aastal vähem
on meil rääkida mismoodi elu läind
aga koos on olla aasta-aastalt lähem
justkui paremini oleks üksteist näind

enam ööseks jääda meil ei ole kombeks
õigel ajal teame kella märgata
kui ka peol on jõudu üle minna homseks
järjest armsam meil on kodus ärgata

tahan kinni hoida millestki mis püsib
nii ma näen kuis olen muutunud
ja ei jõgi minult enam palju küsi
nii ma tunnen kuis mind aeg on puutunud

ma ju palusin mind ärge tulge saatma
kui ma lähen siit kus mul on olnud hea
tahan tunda kui selja taha vaatan
siia tagasi kord tulema ma pean

aga ikkagi teid seismas näen ma uksel
nõnda tuttav on see vaikimise keel
ja ma tean see pole saatmine vaid kutse
kõige rohkem ühe tunni istun veel

Ma ei tea kes on nende sõnade autor. Kas Tätte ise või keegi teine. Igal juhul on need väga head sõnad. Jätsin refrääni osa kopimata siia, siis parem lugeda. Mul endal vähemalt. Hetkel tunduvad kõige mõjuvõimsamad mu jaoks read

tahan kinni hoida millestki mis püsib
nii ma näen kuis olen muutunud

sest tegelikult nii vist ongi. Inimene tugineb ikka kas olnud asjadele või tekstidele. Mõtlen siin enda kirjutatuid. Oma vana blogi aegajalt sirvides leian imestusega, mida kõike ma kirjutanud olen. Ja mulle tundub väga tihti, et seda ei teinud justkui mina. See ongi see koht, kus "ma näen kuis olen muutunud". See on esimeseks tunnistajaks arengust kui sellisest ja neid protsesse on hetkel väga põnev jälgida. Tegelikult võiks iga inimene midagi kirjutada. See teeb võimalikuks iseenda jälgimise kõrvalt. Kui muidu toimub sisedialoog iseendaga, siis niimoodi on võimalik seda dialoogi vaadata eemalt, justkui kolmanda isikuna.

2 kommentaari:

    On 11 mai, 2009 20:51 Tiiu ütles ...

    Ma arvasin, et mina koos aiaga taandarenen...........nüüd tegid selgeks, et ka taandareng on areng.
    Kui aed kasvab umbrohtu, selle saab korda teha, aga kui Alzheimer või Parkinson tuleb?

     
    On 11 mai, 2009 21:45 Ivari ütles ...

    Koos aiaga... kunagi oli meil ka väike aialapp, enam ei ole. Kui seal vahel käin, siis tunnen küll et toimunud on kohutav taandareng - kui näen seda umbrohtunud maatükki. Arengut märgib aga see, et ma pean ehk õppima millestki loobuma, et saaks tekkida midagi uut.

    Kui alzheimer või parkinson tuleb, siis on jama küll!