Foto


See ei ole öko, see ei ole mahe, see ei ole ka kräpp. See on Tavaline pilt! Tavaline loodus! See on Head Eesti Asjad. (Ei ole nõgesemahlaga nanotehnoloogiline Saksamaa tervisekraam).

Pühakute laul

Pidin siia panema lingi lehele Head Eesti Asjad. Ma ei tee seda. Eks igaüks saab ise googeldades selle lehe leida. Mind köitis esmalt üllas eesmärk koondada kodumaiseid puhta toidu tootjaid. Aga eks igal õunal ole oma uss ja HEA uss peitub nimede Bioteek ja Bioneer taga. Siiski on kõige taga alati mingi kindel tsunft, kes tegelikult müüvad ka muu maailma ökostaffi. Ja seda isegi aktiivsemalt, kui kodumaist NORMAALSET kraami. Ma arvan, et puhtaks elamiseks ei pea sööma Prantsusmaal tehtud saiakest või kõrvenõgesepastat. Miks ei võiks keegi ometi ükskord teha näiteks tavalist puhast ja söödavat MAKARONI või muud sellist. Inimesed, tehke hakklihakastet ja kasvatage ise endale üks porgand ükskord ometi! Siis alles võib öelda: Head Eesti Asjad!

Sõnad mahe ja öko hakkavad vaikselt oksele ajama. See ei saa olla enam muud, kui ullik-keskklassile suunatud rahateenimisvõimalus. Öko on lihtsalt üks tarbimisühiskonna lisaharu.

Viibisin hiljuti ühes kodus, mis ei ole jäänud puutumata majanduslangusest. Lihtsalt tööd ei ole ja palka vähendati. Ometi oli seal toidulaud lookas. Muidugi oli see maapere. Laual olid liha, muna, kartulid, seened, salatid, kaalikas, porgand, marjad maasikatest jõhvikateni. See kõik oli täiesti tavaline, HARILIK ja ÕIGE. Keegi ei seletanud mingist ökost või mahedast. Nad lihtsalt ei osta poest kräppi - eestikeeles paska. Ja ma tulen tagasi Tallinna ja mida ma näen? Rahvas ajab taga ökot, halab et on raske ja midagi pole süüa. Presindendiprõua võitleb kommivabrikuga, telekas reklaamib danacoli ja inimestel soovitatakse süüa multivitamiine (kus sees on aspartaam ja toiduvärv). Haige ühiskond on meil, ma ütlen.

Millal saadakse aru, et mahe ei võrdu ainult nõgesesupp, õuesõpe ei tähenda ainult parmupilli mängimist püstkojas ja naturaalne rõivas võib olla ka muud, kui kartulikott!

Veel üks imeline nurgakene.

Leid

Leidsin kevadisest Ekspressist ühe hea artikli. Et see kaduma ei läheks mul, postitan lingi siia. Lugege ka.


Teine fantastiline lugu on siin.

Aed


Lisasin üle pika aja pilte ka oma fotolehele.

Pikad pühad...

...seljataga. Mis ma siis tegin? Sõin väga head kala, valmistasin klaasikojas helmeid, käisin kahel kontserdil kirikus, külastasin üht ägedat mõisaparki, külastasin oma kursaõde (kellel sündisid kaksikud ja vaatasin, kuis nende majaehitus sujub), külastasin veel üht toredat inimest ja sõitsin oma autoga mitusada kilomeetrit. Oi oli mõnus aeg! Vahel võib endaga täitsa rahul ka olla.
Elu on ikka üks kuradima kummaline asjandus, eksole? Kui sa seda veel endalt küsinud ei ole, siis küsi seda nüüd.

Ma ei taha tunduda vana plaadina või miskit muud sellist, kuid jälle korduvad needsamad mustrid. Mis kordunud enne kunagi varem. Asi on siiski selles, et iga eluperiood (jah, nii lühike see võib vahel olla) saab ühel hetkel ümber. Toimub mingisugune suur nihkumine, asjade ümberpaigutumine, vanade ilmnemine uuel moel. Sellisel moel, et enam endistmoodi ei saa. Ja uutmoodi veel ei oska. Be careful what you wish for - ütleksid inglise keele kõnelejad. See on üks hea ütlus. Sest soovidel on kalduvus täituda. Veel ühe kummalise asjana on just see aasta veeretanud mu teele liigagi palju liigagi huvitavaid inimesi. Nad kõik on tulnud, midagi ääretult olulist öelnud, ja jälle läinud.

Mul on üks tuttav vene rahvusest koristaja, kes ütles mulle mitu mitu kuud tagasi muutuste kohta: "Algul on raske... mitte raske, lihtsalt... no ei ole komfortne eksole. Aga hiljem sa tänad end." Olen end siiamaani takkajärgi ikka tänanud. Sest kõik muutused on senini muutnud mind palju. Kas see ongi õnn? Äkki seesama õnn, mida kõik inimesed taga otsivad? Ja nad ei leia. Mulle meenub üsna tihti algkoolis vihikusse kirjutatud Ellen Niidu Õnn:

Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost,
elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.

Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.

Õnn on inimese käterammus -
raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
töö ja rõõmu katkematu seos.

Maja


Leidsin flickrist päris põneva maja. Alati mind paneb kummastama selliste asjade puhul inimeste suhtumine. Siin võiks olla tavainimeste reaktsioonid miskit sellist: See pole ju maja! Hall kast! Räästast ei olegi!? Ei sellises küll elada ei tahaks!

Mis tekitab stampe? Mis siis, kui seesama tavainimene oleks sellises majas näiteks kasvanud? Või oleks tal lihtsalt veidi teistsugune mõtlemine? Tavainimene nimetaks vist opakaks??? Kes tahab siinkohal väita, et tavainimest pole olemas, nagu pole tegelikult olemas ka tavalist pesupulbrit (mul küll tekkis selline mõttekäik just), siis pesupulbritel on ka olemas mingid kindlad pakendistambid, kujundused (no pole ju midagi andekat-revolutsioonilist), lõhnad, graanulivärvid. Puha ühe laksuga löödud.

Igatahes klikk pildil viib suuremale fotole flickri lehel. Selle kasutaja pilte tasub sirvida. Seal on nii mõndagi imelist taimeilmast.