Pühakute laul
5. oktoober 2009 by Ivari
Sõnad mahe ja öko hakkavad vaikselt oksele ajama. See ei saa olla enam muud, kui ullik-keskklassile suunatud rahateenimisvõimalus. Öko on lihtsalt üks tarbimisühiskonna lisaharu.
Viibisin hiljuti ühes kodus, mis ei ole jäänud puutumata majanduslangusest. Lihtsalt tööd ei ole ja palka vähendati. Ometi oli seal toidulaud lookas. Muidugi oli see maapere. Laual olid liha, muna, kartulid, seened, salatid, kaalikas, porgand, marjad maasikatest jõhvikateni. See kõik oli täiesti tavaline, HARILIK ja ÕIGE. Keegi ei seletanud mingist ökost või mahedast. Nad lihtsalt ei osta poest kräppi - eestikeeles paska. Ja ma tulen tagasi Tallinna ja mida ma näen? Rahvas ajab taga ökot, halab et on raske ja midagi pole süüa. Presindendiprõua võitleb kommivabrikuga, telekas reklaamib danacoli ja inimestel soovitatakse süüa multivitamiine (kus sees on aspartaam ja toiduvärv). Haige ühiskond on meil, ma ütlen.
Millal saadakse aru, et mahe ei võrdu ainult nõgesesupp, õuesõpe ei tähenda ainult parmupilli mängimist püstkojas ja naturaalne rõivas võib olla ka muud, kui kartulikott!



