(Issanda looma) Aed




Päike paistis ja aed oli haljas
nüüd on murtud, kõik metsik ja must
nüüd on kõle kõik juurteni paljas
paljas valu vaid ja istu uus

oli korras kõik siis tuli maru
murdis taimed ja tühjaks jäi aed
kallis naine te saage must aru
pole käes meie armude aeg

naine oodake oodake veidi
las ma rohitsen kõigepealt teed
teie niikaua triikige kleidid
välja valige prossid ja keed

naine oodake oodake ainult
puud las ravitsen lilledki seon
laotan laiali aasad ja vainud
sääl siis teemegi teiega peo

rohkeid tõotusi sõnuda teile
tõesti tahaksin
aga ei saa

päike soojendas maailma eile
täna maru on rüüstanud maa
on rüüstanud maa
maru on rüüstanud maa...

südant kinkida pole mul südant
praegu vajab mu armastust muld
naine teil pole minuga vedand
aeg on üles harida muld
harida muld
aeg on harida muld...

päike paistis ja ilm oli ilus
tulvil lõhnasid ja rohelust
nüüd vaid vähesed taimed on elus
kõik on murtud ja metsik ja must

aias vohavad tühjus ja valu
elu viinud on siit tulvaveed
kui te suudate oodake palun
kui ei suuda eks minge head teed
head teed...

südant kinkida pole mul südant
praegu vajab mu armastust muld
naine teil pole minuga vedand
aeg on üles harida muld
on harida muld
aeg on harida muld
aeg, aeg on harida muld...

Need sõnad on pannud kirja Vladislav Koržets, kui ma nüüd õieti aru olen saanud. Loo nimeks on Aed ja kõlab see vägagi hästi Ultima Thule esituses. Lihtsalt ilusad sõnad.
Igavlesin siin arvutis niisama ja sobrasin ühes foorumis oma privaatsõnumites. Olen seal juba aastaid olnud ka vahelduva eduga moderaator ja leidsin kirja, mille saatis mulle üks kasutaja, kes kas poolkogemata või vähem kogemata ühel hetkel samuti moderaatoriks tehti. Ta pääses loomulikult ligi siis ka meie privaatsetele vestlustele, mida tavakasutajad ei näe. Ja seal oli teema tema kohta, kui probleemse kasutaja kohta ja mina tegin ettepaneku ta kõrvaldada. Muidugi seda teemat ei ole enam alles, kuid alles on tema kirjutis minu postkastis, kus ta nimetab end minust targemaks, elukogenumaks. Samas süüdistab ta mind, ütleb, et peaksin ometi saama endast suuremaks ja et miks ma torman kasutajate "kitumise peale korda looma, ise samal ajal kas Luual istudes või kodus korvisid punudes". Veel nimetab ta mind "ilmselgelt labiilse närvisüsteemiga noormeheks" ja küsib, et kust võtan julguse panna paika endast targem keskealine naisterahvas.
Kirjale on alla kirjutanud (tol ajal) 41-aastane Monika.
See kasutaja on ka praegu täiesti olemas selles foorumis. Ja me mõlemad oleme ka moderaatorid. Olen viinud oma postitused täiesti miinimumini, sest on minust targemaidki inimesi, kes võiksid aianduse ja ka mõnel muul alal nõu anda. Teist poolt ma ei kommenteeri. Kui keegi teab foorumit, millest jutt, siis ütlen igaks juhuks, et kasutajaga "Monika" ei ole antud persoonil midagi pistmist. Tal on hoopis teistsugune kasutajanimi ja ka pärisnime pole ära märgitud.
Mul lihtsalt tekkis mõtteid. Üritasin seda inimest ette kujutada. Mõtlesin, milline võiks olla tema välimus või kellena ta töötab. No ilmselt töötab ta aianduses, aga ma ei tea. Või millist juttu ta inimestega ajab? On ta osav valetaja? On ta juhtivtöötaja? Kui suur on õeluse osa inimeste eludes? Kui paljud inimesed analüüsivad enda välja öeldud mõtteid?

Forsüütia


Forsüütia õitseb!
Luua Metsanduskooli
õppehoone saalis

Hesse

Meie kalduvustel on lõpmata hämmastav anne maskeeruda maailmavaadeteks.

Uude majja kolides: X, 144

KUMU

Mul tunne on hea



Pildil on Lääne-Nigula kirik. Käisime seal augustikuise mõisatuuri käigus. Sest kirikud on sama huvitavad kui mõisad ja kui juba ringi sõita, tasub alati ka neisse kiigata! Otsisin tegelikult netist tulutult Tallinnas Narva maanteel asuva Metodisti kiriku pilti, sest see kirik on mulle meeldima hakanud. Kunagi ka siia kirjutasin, et see kirik ei paku mulle seda tunnet, mis vanemad kirikud. Kuid nüüd ta pakub. Muidugi ma olin seda hoonet näinud vaid peasissepääsu poolsest küljest. Teisest küljest vaadates saab aga maja poindile pihta ja ta on ikkagi üks väga ilus kirik küll. Ja nii siis paningi Lääne-Nigula kiriku. Eks ma teen teinekord ise pildi. Püüangi siia panna vaid enda tehtud pilte.

Ma ei oskagi öelda, kas on selle tinginud linnastumine või mis, aga mulle meeldivad ka uued hooned. Üle pika aja tunnen, et Eesti arhitektid oskavad luua midagi tõelist, midagi mõjuvat ja püsivamat kui plekk-klaaskastid. Muidugi plekist ja klaasist ei saa üle ega ümber, kuid tähtis on asja olemus - on erinevaid plekke ja erinevaid klaase. Ja muidugi ka erinevaid lähenemisviise neile materjalidele. Mulle meeldib tohutult uus Rotermanni kvartal. Pole sees küll uitamas käinud, kuid välispidisest piisab mulle täiesti - midagi paremat ma ei tahagi tahta. Tean küll, et laitjaid leidub kuhjaga, kuid mis oleks paremini sobinud? Mitte midagi poleks paremini sobinud! Huvitav, kas algselt plaanis olnud hiiglaslikud metallpuud on nad projektist välja jätnud või mis, kuid nendega oleksid need hooned veelgi ägedamad.

Mulle meeldib kinnisvarakrahh ka. Nii ehitatakse veelgi kvaliteetsemalt ja mõeldakse ehk ka haljastuse küsimused läbi. Siiani on veel liigagi palju levinud tendents, et need vastikud lehti ajavad asjandused saeme maha ja asi korras. Või lagedale tehes istutame siis 30 miljon krooni maksma läinud hoone ette 100 kroonised istikud. Mageduse tipp! Mis juhtuks, kui jätta haljastusele 5 miljonit ja maja teha selle võrra odavam või väiksem? Või lihtsalt laristada hoone ehituseks siis 35 miljonit? Ma arvan, et tuntus oleks garanteeritud. Heas mõttes muidugi!

Endast ka paar sõna neile, kes ikka viitsivad siia lehele kiigata. Pean ütlema, et peale kommertstaimeilmast lahkumist tunnen end ülimalt hästi. Olen rahul iseendaga ja taimede keskel, kes kasvavad inimese ja ilu hüvanguks, tunnen end suurepäraselt. Kõigi eelduste kohaselt hakkan veebruarist ka õppimas käima, ikka erialaselt. Kahe koputaja ja veel paari kodaniku jaoks on mul aga järgnevad laused: Siin ei ole kirjas ühtegi rida, mida ma teid lugema kutsuksin. Aga lugege, ma ometi ei keela!

On's midagi maailmas uut?

Üks pilt

Pappel


__________

ükspäev
paplilehes
maailma
leidsin
tasku
pistsin
kaasa
võtsin

leht oli
ehtne
kui tegelik
maailmgi
roheline
keerdkäikudega
paindlik
laikudega

lehe
taskust
võtsin
maha heitsin
piisab
mulle omastki

maailmast

Fotografeerimisest


__________


Pildile jäädvustamisest tekkis mitmeid mõtteid, natukene eriskummalisi ja mittestampseid ehk seekord. Üldiselt kui pildistan, siis vaid loodust. Kas taime ennast või vaateid. Muidugi loen looduse alla ka inimese poolt loodud tehiskeskkonna. Näiteks park on üks selliseid, loodud küll loodusest, kuid siiski ininmkeskkond. Inimese jäädvustamises ma võlu pole leidnud. Nad on küll igaüks isemoodi, kuid kuidagi liialt lihtsad. Siin võib rääkida küll inimese sügavusest, mõttemaailmadest ja hingestatusest, kuid see pole pooltki see, mis võib olla üks taim. Kummalisim maamuna peal, puhas looming, ka jumalikkuse väljendaja. Igal taimel on oma taju, olemus, aura, mis hõljub ümber tema ja mõjutab ka meid, kes me seda enamasti tähelegi ei pane. Olgu selleks siis paljukiidetud tavaline võilill või õuntes õunapuu. Tegelikult taim kui selline on üleüldse suurema mõjuga meie eludes ja maailmas, kui inimesed arvata oskavad. Nagu ka kõik muu looduslik. Iidsetest aegadest on inimesed abi otsinud taimedelt (mitte inimarstidelt) ja nendega suhelnud. Huvitav on see, et esimesed arstid olidki inimesed, kes teadsid taimedest rohkem kui mõni teine. Niimoodi nende poole siis pöördutigi. Ka sõna "rohi" viitab ju taimele, rohule. Medikamentoosne ravi ja keemiarünnakud tulid hooopis hiljem.
Palju on räägitud maailma vaimsest ärkamisest... Ka apteekides suureneb taimedest tehtud ravimite e rohtude hulk üha suureneva kiirusega. Ka spole seegi üks märk?

Aga tagasi pildistamise juurde. Hiljuti kuulsin juttu, et pildistada ei tohiks liiga palju. Sa paned siis selle emotsiooni pildi sisse ja see ei jää enam sinusse. Kaotad osa endast pildile ja pilt ise annab mingi osa sinule. Kui ma nüüd õigesti mäletan. Aga ega nii ongi. Sestap ma ei tunne vajadust pildistada inimesi, neid kuidagi jäädvustada. Või mingiseid teatud situatsioone, sündmusi, toimumisi, mis nagunii hetk pärast lõppemist minevikku kaovad. Ma ei tunne seda aga taime puhul. Seal on veel midagi. Midagi miskit, mis ei võta minult midagi, vaid annab hoopis juurde. Pilti jääb selle taime tohutu energiaväli, mis kaob vast alles peale konkreetse taime hukku. Siis jääb pildist vaid pilt, tühipaljas foto.

Mul pole viimasel ajal erilist pildistamistuju, kuna tunnen, et viibin keskkonnas, kus pole eriti pildistatavat. Ei ole nii head, mida õhinaga jäädvustaks. Tekkivad fotod on pigem sellised kuhugi kausta rippumajääjad kui vaatamist väärivad. Nii polegi mul linnas oleku jooksul eriti fotosid tehtud.

Siit võib leida üsna palju vasturääkivusi, eksole.

Koduses arvutis fotosid sirvides avastasin, et elu parimad fotod olen teinud Luual. Muidugi eks oli ka aega valida ilma ja situatsiooni, kuid väga suur osa on ka koha mõjul ja objektidel. Ma ei saa siia neid pilte hulgi laadida ja pole vajagi, kuid midagi neis on, mida mitte kusagil mujal ei ole. Miskit täiesti kordumatut ja haruldast. Täiesti luualikku ja üdini head. Lootust ju on, kas pole?

__________









Suhtelised taimesuhted


Mis sunnib aednikku taimi paljundama? Ma ei pea siin silmas raha või äraelamist, vaid seda muud miskit, seda paljundamist, mida ta teeb kasvõi ka kõige suurema rikkuse või vaesuse juures. Mu lugemus pole piisavalt suur, et selliseid asju osata siinkohal lahti kirjutada, kuid ma mõtlen sellele. Ja igal sügisel mõtlen järjest enam. Botaanikaaiaas käies tekkis tahtmine korjata tuhandeid punase tamme tõrusid ja need kõik maha külvata. Mis sest, et olen seda juba kahel aastal teinud. Õnneks mitte küll tuhandete tõrudega, kuid siiski. Suutsin kiusatusele vastu panna. Pakutud noortele Sieboldi kikkapuu (Euonymus hamiltoniana subsp. sieboldiana) taimekesetele aga mitte, need võtsin vastu ja istutasin aiamaale maha. Keset umbrohuvälja, nagu ta on. Ma ei teagi, kuhu ma kunagi need taimed kõik panen. Raske on rajada aeda, kui pole kohta kuhu seda rajada. Tegelikult on mul oma aed juba üsna pikka aega olemas. see on mu enda sees. Ei saa öelda, et peas, sest ta on kusagil sees, mitte peas, ajus, mõttes. Selles aias on oma ruumiskeem: müüridega eraldatud osad, teerajad, pojengipeenrad, kirsipuud ja vahtrad. Vaated ühest erkoranžist majast aeda ja kusagilt mujalt maastikule. Mu oma ameerika haava (Populus tremuloides) salu ja amuuri toomingad (Prunus maackii). Ei tahagi kõigest pikemalt rääkida, sest kui kunagi oma aia ka materiaalselt rajan, tahan, et see oleks ainuke selline. Just minu aed.
Ja nii ongi. Unustasin korjata hariliku kikkapuu (E. europaeus) viljad. Hommikul sõidan koju ja tahaksin neid külvata. Ehk jõuan neid hommikul korjata? Imeilusad on nad praegu. Üleüldse on mul taas mingisugune kikkapuuvaimustus. Kindlasti tahaksin endale ka Bunge kikkapuud (E. bungeanus), mis erineb teistest kikkapuudest oma heleda lehemassi ja heledate viljade poolest. Ka harilikul kikkapuul on valgeviljaline teisend olemas. Siis on mul sel sügisel veel ka vahtrate vaimustus. Kevadel kui puud taas lehte lähevad, hakkan neid uuesti selgeks õppima. Kohtusin üsna mitmega ja enam ära ei tundnud.

Pildil on korea kukerpuu (Berberis koreana) vili.