Tallinn on võtnud ilmselt sihiks pakkuda mulle nüüd nii palju, kui ta pakkuda suudab. Üleeile ei tulnud maale sõidust miskit välja selle messikesekese pärast. Eile helistas mulle M, et lähme arhitektuurimuuseumisse. Läksimegi. Muidugi Rotermann on alati selline, et sealt ei saa enne kinnipanekut tulema. Seekord on siis peamiseks tõmbenumbriks kahe teise näituse kõrval Toomas Reinu suur suurnäitus. Pool saali on plaanimaterjal ja pool akvarellid. Nagu loomeinimestel ikka, mida vanemaks nad saavad, seda kirjumaks muutub nende looming. Tegelikult ei ole minu asi siin kriitikat teha, minge vaadake ise. Toomas Reinu hooneid on terve Eesti täis ja need kuuluvad kõik Eesti arhitektuuri tippklassi. Kuldne Kodu ja KEKi kompleks Pärnus olgu esimeseks näiteks. Sündmus on tõeliselt väga-väga hea. On trükitud ka ülipaks kataloog (polegi neil enne nii mahukat olnud!), aga see jäi ostmata hetkel üle jõu käiva hinna tõttu.
Peale Rotermanni oli pisike kohvik ja siis kontsert KUMUs. Järelkuulatav on kontsert siit.
Öösel kell kolm helises mul telefon. Vaatan - helistab naabrinaine. Võtan siis vastu ja ta teatab rahulikul häälel, et õues üks purjus meesterahvas peksab asutuse tööautot. Ja et ta aknast rääkimise peale ära ei lähe ja väidab, et see on tema auto. Kargasin püsti ja helistasin politseisse. Reageering oli väga kiire, patrull tuli kohale umbes nelja minutiga ja olukord lahenes. Õnneks ta midagi puruks peksta ei suutnud, vanad autod on ju tugevad. Mul oli muidugi saps sees, sest meetri kaugusel firma autost on mu isiklik. Aga kuna see on musta värvi, siis ta ehk ei märganudki seda. Vabanduseks ei öelnud ta midagi muud, kui et ta tahab ses autos magada.
Mul on ärkamisega üks loll lugu. Kui mind äratatakse sügava une faasis, siis ma ärkan nagu oleks lennukatastroof või midagi muud sellist - süda peksleb nii kuis jaksab ja midagi aru ei saa mis toimub. Ja kui püüad rahuneda, siis võtab see jube kaua aega. Seekord oli ka nii. Sain voodisse tagasi pool neli ja lootsin kohe magama jääda. Tühjagi. Lugesin siis raamatut, seekord luuletusi. Kella kuueni.
Oi ma olen nii kultuurne seekord olnud. Nüüd tuleb vist jälle paus.
Saabusin just messilt nimega "Aiandus ja Sisustus 2010". Aianduse osas on ainukeseks tähelepanuväärseks osaks keset halli tegutsev floristide võistlus. Muus osas on kõik niru. Keegi pakub kasvuhoonet (õues) ja keegi sees võrkkiikesid ja aiatoole. Ja muud ei olegi. Aa, suitsuvorsti letid olid ka tõmbenumber. Väga aianduslik.
Sisustuse osas oli kaks avastust. Esiteks maja mis on väljast pisike ja seest suur ja ei vaja erilist vundamenti. Mul oleks sellist vaja. Tõesti oli kena maja. Teine avastus oli meelelahutuslik ja on ülemisel pildil. No annab ikka tulla sellele ideele. Väga andekas.
Tundub, et kõik on maamessil Tartus, sest rahvast oli vähevõitu. Nagu ikka, voolavad ajud Tartu poole. Mina ka voolan sinnapoole nüüd kohe varsti. Andsin täna lahkumisavalduse ja juhataja asetäitja hakkas selle peale nutma. Ega mul ei olnudki midagi eriti kommenteerida.
Viimasel ajal on Tiiu blogist läbi lipsanud Kati Murutari nimi. Ma ei ole temaga üldse kursis, mäletan vaid, et kunagi ta poseeris alasti, rasedana ja üleni mudasena Kroonika kaanel. Ja siis muid asju veel natukene. Nagu kõiki vähegi tüüpsortimenti mitte langevaid inimesi, on tedagi veidi imelikuks peetud. Mina seda ei arva.
Päriselt ka, ma sattusin täiesti juhuslikult lugema kellegi mullusuist netipäevikut Horsemarketi lehel. Kui olin jutu lõpetanud, valisin vasakuilt servast artiklid. Esimene artikkel on Kati Murutari kirjutatud.
Ja tegelikult ongi nii, et meie ühiskond on väga väga paha. See lihtsalt tapab ja sandistab inimesi, selle asemel, et neid aidata. Ja me kõik kannatame selle all pidevalt. Vedasin hiljuti Belgias käies (ma polegi sellest veel kirjutanud!) haljastuslikke ja linnaehituslikke paralleele meie ja Belgia vahel. Seal kõik lihtsalt kuidagi sujus. Kõik olid rahulikud ja heatahtlikud, kõik sujus ja kõik sai tehtud. Meil on aga ainult üks suur tormamine, kemplemine ja teiste maha materdamine. Järjepidev sitast saia küpsetamine. Selle asemel, et nt Tallinna linna erinevad ametid tegutseksid ühise eesmärgi - linna majandamise ja kvalitseetse keskkonna loomise nimel, tegelevad nemad teineteise vastu töötamise ja materdamise nimel.
Ükskord tuli ETV pealt sigahea balletietendus. Kuna ma algust ei näinud, siis hiljem otsisin netist selle kohta infot. Muidugi selgus siis, et nii andekaid asju tehakse vaid Pariisis või New-Yorgis.
aga meil see-eest ju reklaamib endiselt ilmselt edukat etendust "Prügigast kolm". Siiski siiski, Rave par le Ballet de Lorraine lükkab prügikasti kummuli ja astub katki ka!
Asjade kulg on ju ekstrahuvitav ja täiesti etteaimamatu. Nii sattusin ma kahe nädala jooksul kolmele üritusele. Vaid esimene neist oli varem ette planeeritud. Seal esimesel üritusel mulle jõudis pärale, et viibin meie arhitektuuri grand old lady projekteeritud hoones Jänedal. Õnneks oli mul aega seal pikemalt ringi vaadelda ja juurelda. Möödus mõni päev, kui mulle teatati, et olen oodatud ühele teisele üritusele. Ja üllatus missugune, kohaks oli lillepaviljon. Kuigi üritus ise oli huvitav, ma siiski vist peaaegu poole aja mõtlesin Pormeistrile ja sellele hoonele. Lillepaviljoni üritusel pandi mulle pihku kutse kolmandale üritusele ülejärgmisel päeval Tartus. Ja taas olin ma Pormeistri hoones. Vahtisin ringi ja oli põnev.
Kas on see vaid kolmnurk, või tuleb siit veel?
Lisatud foto on netist võetud. Sel on Eesti ajaloo ainukene disainlaut, teadagi kelle tehtud. Kahjuks on nii, et hiljuti lammutati see ehitis, et asemele teha uus eurolaut, mis on täiesti sisutühi oma välimuselt. Just neljapäeval vaatasin järgi. Kuna mul endal ei olnud seda lauta pildistatud, pean leppima teiste tehtud piltidega.
Sain viimaseks sünnipäevaks kaks keraamilises tassis küünalt. Kinkija ütles, et need on Venemaalt toodud. Just hetk tagasi lugesin üht oma igapäevast foorumit, kus oli ühes postituses link, mis viis järgmisesse foorumisse. Ja ses järgmises oli jälle link, mis viis ühte venekeelsesse foorumisse. Selle avanud, leidsin eest foto, millel ilutses samasugune tass. Seekord kohviga.