Leid

Leidsin kevadisest Ekspressist ühe hea artikli. Et see kaduma ei läheks mul, postitan lingi siia. Lugege ka.


Teine fantastiline lugu on siin.

Aed


Lisasin üle pika aja pilte ka oma fotolehele.

Pikad pühad...

...seljataga. Mis ma siis tegin? Sõin väga head kala, valmistasin klaasikojas helmeid, käisin kahel kontserdil kirikus, külastasin üht ägedat mõisaparki, külastasin oma kursaõde (kellel sündisid kaksikud ja vaatasin, kuis nende majaehitus sujub), külastasin veel üht toredat inimest ja sõitsin oma autoga mitusada kilomeetrit. Oi oli mõnus aeg! Vahel võib endaga täitsa rahul ka olla.
Elu on ikka üks kuradima kummaline asjandus, eksole? Kui sa seda veel endalt küsinud ei ole, siis küsi seda nüüd.

Ma ei taha tunduda vana plaadina või miskit muud sellist, kuid jälle korduvad needsamad mustrid. Mis kordunud enne kunagi varem. Asi on siiski selles, et iga eluperiood (jah, nii lühike see võib vahel olla) saab ühel hetkel ümber. Toimub mingisugune suur nihkumine, asjade ümberpaigutumine, vanade ilmnemine uuel moel. Sellisel moel, et enam endistmoodi ei saa. Ja uutmoodi veel ei oska. Be careful what you wish for - ütleksid inglise keele kõnelejad. See on üks hea ütlus. Sest soovidel on kalduvus täituda. Veel ühe kummalise asjana on just see aasta veeretanud mu teele liigagi palju liigagi huvitavaid inimesi. Nad kõik on tulnud, midagi ääretult olulist öelnud, ja jälle läinud.

Mul on üks tuttav vene rahvusest koristaja, kes ütles mulle mitu mitu kuud tagasi muutuste kohta: "Algul on raske... mitte raske, lihtsalt... no ei ole komfortne eksole. Aga hiljem sa tänad end." Olen end siiamaani takkajärgi ikka tänanud. Sest kõik muutused on senini muutnud mind palju. Kas see ongi õnn? Äkki seesama õnn, mida kõik inimesed taga otsivad? Ja nad ei leia. Mulle meenub üsna tihti algkoolis vihikusse kirjutatud Ellen Niidu Õnn:

Õnn on inimese enda teha,
sünnib tema mõtetest ja teost,
elab meeltes, südames ja kehas,
võrsub töökast, tahtekindlast peost.

Meie õnn ei ela võõrais linnus,
kaugeil saartel, külades ja teil,
ei, ta elab püsivuses, innus,
elab kodukoldeis, elab meis.

Õnn on inimese käterammus -
raskusteski kätkeb õnne eos.
Õnn on mõistuse ja kindla sammu,
töö ja rõõmu katkematu seos.

Maja


Leidsin flickrist päris põneva maja. Alati mind paneb kummastama selliste asjade puhul inimeste suhtumine. Siin võiks olla tavainimeste reaktsioonid miskit sellist: See pole ju maja! Hall kast! Räästast ei olegi!? Ei sellises küll elada ei tahaks!

Mis tekitab stampe? Mis siis, kui seesama tavainimene oleks sellises majas näiteks kasvanud? Või oleks tal lihtsalt veidi teistsugune mõtlemine? Tavainimene nimetaks vist opakaks??? Kes tahab siinkohal väita, et tavainimest pole olemas, nagu pole tegelikult olemas ka tavalist pesupulbrit (mul küll tekkis selline mõttekäik just), siis pesupulbritel on ka olemas mingid kindlad pakendistambid, kujundused (no pole ju midagi andekat-revolutsioonilist), lõhnad, graanulivärvid. Puha ühe laksuga löödud.

Igatahes klikk pildil viib suuremale fotole flickri lehel. Selle kasutaja pilte tasub sirvida. Seal on nii mõndagi imelist taimeilmast.

Juga

Häid jõule

Söön mustikaid ja metsvaarikaid piima ja vaniljega ning kuulan jõululaulu. Mulle ei meeldi kunagi jõululaulud jõulude ajal. Siis on neid tüdimuseni leierdatud ja igasugune sügavam sisu on lahtunud. Kuid kuulates jõululaulu suvel, tekib alati selline hea mõnus "nagu vanasti" jõulutunne. Midagi erilist, kauget ja kättesaamatut. Midagi, mida niiväga oodata.

Käisime naabrinaisega üks õhtu metsas (sealt ka need marjad). Kusagil Jägala joa taga. Ja mere ääres ja Jägala joa ääres. Olin seal kunagi käinud, algkooli ekskursiooniga. Meenus miskipärast, kuidas inglise keele õpetaja kurjalt keelas serva ligidale minna (kuigi ma polnud üldse niiväga ligidal) ja teised pedagoogid keelasid rusukaldest alla minemast (ikka läksime, nemad läksid suure ringiga). Siis veel treppi polnud. ja praeguseks on trepp juba lagunenud. Minul oli siis mingi väga naljakas fotoaparaat, millega pildid eriti välja ei tulnud. ma ei teagi, kas pilt, mis minust seal serva peal tehti, tuli ka välja. Ei mäleta.
__________________________________________________________________________

Lugesin Tiiu blogi ja postitust seitsmest faktist. Samal ajal mõtlesin, et mida mina kirjutaksin. Ja siis ekraani allapoole kerides nägin, et ta ootab ka minu poolt seitset fakti.Ma ei tea kas ma seitset saaksin või ei. Ja kui erilised need faktid peaksid olema? midagi tavalist? Sensatsioonilist? Aga ma proovin.

1. Esimene asi, mis ma mõtlesin, et kirjutan, on mu eelmisest töökohast. Miks ma tegelikult oma blogi uuesti tegin ja vana sulgesin. Olin ju selle ajani kasutanud blogi kui pingemaandajat. Sain sinna laadida kõik oma viha ja mure. Ja olid ka mõned töökaaslased, kes olid mu blogist teadlikud. Nende seas kahjuks leidusid ka koputajad. Nägin oma eelviimasel tööpäeval ühte oma töökaaslast imelikus nurgataguses vestluses ülemusega. Natukese aja pärast teatati mulle, et mind oodatakse bossi kabinetis. Järgnesid minu elu kõige hullemad 90 minutit, mil mul kulus närvirakke kilodes. Mind süüdistati probleemide fabritseerimises, haiguslehe kasutamises puhkuse eesmärgil ja kollektiivi lammutamises, samuti firmasiseste probleemide toomises avalikkuse ette (mida ma tegelikult ei teinud - kusagil ei olnud kirjas mu tööandja ega ühegi töötaja (isegi mitte ameti-) nime ja blogi lugesid vaid vähesed tuttavad). Sõimu lõpuks paluti esitada lahkumisavaldus. Ma keeldusin, öeldi, et ma ei pea, aga võiksin seda teha. Järgmisel hommikul viisin siiski lahkumisavalduse, pakkisin oma asjad ja lahkusin kohe. Panin oma blogile teise aadressi ja praeguse (endise) aadressi alla tegin uue blogi, mille panin siis lihtsalt avalikkusele lukku. Kuna töölkäimine oli piin nagunii, siis esimesel vabal hommikul olin õnnelik, et ei pea sinna asutusse enam mitte iialgi tagasi minema. Sain kodus olla vaid kaks nädalat. Siis pakuti mulle uut tööd. Peale mind lahkus kuu pärast Riina, kahe pärast Eda, siis Martin ja Marko. Hiljuti Arno. Peale uue tööseaduse vastuvõtmist said koondamisteate kümme minu endist töökaaslast. Tegelikult oli mu eelmine tööandja terrorist, kes kasutas inimesi lihtsalt julmalt ära. Käisin seal tagahoovil hiljuti tööalaselt. Mõtlesin ka sisse minna, kuid ma ei suutnud vastikustunnet maha suruda.

2. Mulle meeldivad vanemad inimesed. Ma pole kunagi leidnud endaealist inimest, kellega oleks tõesti huvitav suhelda ja kelle mõtted pakuks mulle huvi. Ehh, hiljuti üks tegelikult oli, väga tore inimene. Enamus inimesi tundub mulle ausalt rumala halli massina. Loogikapuudus valdaks justkui maad. ma ei pea end sellega teistest targemaks, eieiei, lihtsalt... kuidagi justkui on puudu mingid alustalad, elu mõte vms. Ma ei tea ise ka, mis see täpsemalt on.

3. Elan siiamaani suhteliselt rängalt üle kalli koera surma. Kuigi olukord oli väljapääsmatu, ei ole midagi õudsamat maailmas, kui hoida teda ja lasta ta samas loomaarstil uinutada. See on midagi kõige-kõige kohutavamat üldse, mis olla saab. Olin endast niivõrd väljas, et võtsin rahustit ja järgmine päev tööle minna ei suutnud. Hiljem muidugi miskit välja ei näidanud, aga enesetunne oli pikalt väga paha. Ma ei usu tegelikult eriti seda juttu, et peale surma saadakse uuesti kokku. Ma ei tea, mispidi need asjad toimivad, kuid ma usun uuestisündi.

4. Ma leian, et usk on vajalik. Ma ei poolda siin mingit konkreetset usku. Igasugune uskumine annab tegelikult inimesele jõudu ja midagi rohkemat, kui uskmatutel on. Siiski, inimesed võiksid rohkem hoolida kümnest käsust ja eetikast. See viimane kipub sootuks kaduma. Huvitav tähelepanek oleks, et eetikat on hakanud asendama etikett, mis tegelikult kaldub muutuma eetika vastandiks. Etiketi sisse mahub juba lobitöö, valetamine ja ka kõige mustem saast. Sellest on tõsiselt kahju. Eetika sisse neid jõledusi kuidagi ei peida.

5. Ma olen ilgelt maias. Mulle meeldivad kreemitordid ja saiakesed ja kommid ja šokolaad ja besee. Aga maiustada meeldib ka suitsupeekoni ja muu siukse kraamiga. Ja kui ma kunagi peaksin oma elamise saama (maale muidugi), siis mul oleks seal maakelder ja selle täidaksin ma tikrimoosist kuni marineeritud seenteni.
PS Mulle ei meeldi kringlid.

6. See punkt haakub tegelikult usupunktiga. Kust alustada... praeguse aja inimene otsib. Ta otsib mingit elu mõtet, midagi, mille nimel kogu rabamine toimub, midagi, millest kinni haarata. Aga mulle tundub, et ta on justkui pime. Või vaatab ta viltu või midagi sellist. See kõik on ju siinsamas kohal. Kogu aeg. Ei ole vaja end kellelgi tõestada (ülemusele, jumalale, sõbrale). No pole ju vaja. See kõik on looduses. Loodus on üles ehitatud püha geomeetriale, kuldlõikele, ülimale tasakaalule. Mitte üks inimtehnoloogia ei suuda teostada sellist meistriteost, nagu näiteks rohukõrs. Või näiteks puu. Millest ta tekib? Kas niisama? Või on seal taga kõrgem teadvus, mingi ülim jõud, seaduspärasus. ma ei oska seda kirja panna, aga see on ülimalt oluline inimestele taipamaks. Ma arvan, et elu muutuks kordades kergemaks siis. Aga ma võin eksida ka.

7. Viimane on ulmepunkt. Kunagi käisid mul kodus tulnukad ja ravisid mu kroonilise põskkoopapõletiku ära. Oli väga hirmutav kogemus ja on siiamaani hirmus, kui meelde tuleb.

Ohh, ma vist heietan muudkui sama juttu neis punktides?

Õnne valem

Nägin täna naisterahvast, kellele sittus lind pähe. Olid üks mees ja naine, välismaalased. Kõndisid tavaliselt hommikusel tänaval. Ja äkki algas aktsioon, nutt, hala ja lõputu naer samas. Ja sittuski. Otse pähe.
Pea kraamiti puhtaks ja edasi mindi kümme korda õnnelikemana. Vahva see elu värk vahel.