Häid jõule
31. juuli 2009 by Ivari
Söön mustikaid ja metsvaarikaid piima ja vaniljega ning kuulan jõululaulu. Mulle ei meeldi kunagi jõululaulud jõulude ajal. Siis on neid tüdimuseni leierdatud ja igasugune sügavam sisu on lahtunud. Kuid kuulates jõululaulu suvel, tekib alati selline hea mõnus "nagu vanasti" jõulutunne. Midagi erilist, kauget ja kättesaamatut. Midagi, mida niiväga oodata.
Käisime naabrinaisega üks õhtu metsas (sealt ka need marjad). Kusagil Jägala joa taga. Ja mere ääres ja Jägala joa ääres. Olin seal kunagi käinud, algkooli ekskursiooniga. Meenus miskipärast, kuidas inglise keele õpetaja kurjalt keelas serva ligidale minna (kuigi ma polnud üldse niiväga ligidal) ja teised pedagoogid keelasid rusukaldest alla minemast (ikka läksime, nemad läksid suure ringiga). Siis veel treppi polnud. ja praeguseks on trepp juba lagunenud. Minul oli siis mingi väga naljakas fotoaparaat, millega pildid eriti välja ei tulnud. ma ei teagi, kas pilt, mis minust seal serva peal tehti, tuli ka välja. Ei mäleta.
__________________________________________________________________________
Lugesin Tiiu blogi ja postitust seitsmest faktist. Samal ajal mõtlesin, et mida mina kirjutaksin. Ja siis ekraani allapoole kerides nägin, et ta ootab ka minu poolt seitset fakti.Ma ei tea kas ma seitset saaksin või ei. Ja kui erilised need faktid peaksid olema? midagi tavalist? Sensatsioonilist? Aga ma proovin.
1. Esimene asi, mis ma mõtlesin, et kirjutan, on mu eelmisest töökohast. Miks ma tegelikult oma blogi uuesti tegin ja vana sulgesin. Olin ju selle ajani kasutanud blogi kui pingemaandajat. Sain sinna laadida kõik oma viha ja mure. Ja olid ka mõned töökaaslased, kes olid mu blogist teadlikud. Nende seas kahjuks leidusid ka koputajad. Nägin oma eelviimasel tööpäeval ühte oma töökaaslast imelikus nurgataguses vestluses ülemusega. Natukese aja pärast teatati mulle, et mind oodatakse bossi kabinetis. Järgnesid minu elu kõige hullemad 90 minutit, mil mul kulus närvirakke kilodes. Mind süüdistati probleemide fabritseerimises, haiguslehe kasutamises puhkuse eesmärgil ja kollektiivi lammutamises, samuti firmasiseste probleemide toomises avalikkuse ette (mida ma tegelikult ei teinud - kusagil ei olnud kirjas mu tööandja ega ühegi töötaja (isegi mitte ameti-) nime ja blogi lugesid vaid vähesed tuttavad). Sõimu lõpuks paluti esitada lahkumisavaldus. Ma keeldusin, öeldi, et ma ei pea, aga võiksin seda teha. Järgmisel hommikul viisin siiski lahkumisavalduse, pakkisin oma asjad ja lahkusin kohe. Panin oma blogile teise aadressi ja praeguse (endise) aadressi alla tegin uue blogi, mille panin siis lihtsalt avalikkusele lukku. Kuna töölkäimine oli piin nagunii, siis esimesel vabal hommikul olin õnnelik, et ei pea sinna asutusse enam mitte iialgi tagasi minema. Sain kodus olla vaid kaks nädalat. Siis pakuti mulle uut tööd. Peale mind lahkus kuu pärast Riina, kahe pärast Eda, siis Martin ja Marko. Hiljuti Arno. Peale uue tööseaduse vastuvõtmist said koondamisteate kümme minu endist töökaaslast. Tegelikult oli mu eelmine tööandja terrorist, kes kasutas inimesi lihtsalt julmalt ära. Käisin seal tagahoovil hiljuti tööalaselt. Mõtlesin ka sisse minna, kuid ma ei suutnud vastikustunnet maha suruda.
2. Mulle meeldivad vanemad inimesed. Ma pole kunagi leidnud endaealist inimest, kellega oleks tõesti huvitav suhelda ja kelle mõtted pakuks mulle huvi. Ehh, hiljuti üks tegelikult oli, väga tore inimene. Enamus inimesi tundub mulle ausalt rumala halli massina. Loogikapuudus valdaks justkui maad. ma ei pea end sellega teistest targemaks, eieiei, lihtsalt... kuidagi justkui on puudu mingid alustalad, elu mõte vms. Ma ei tea ise ka, mis see täpsemalt on.
3. Elan siiamaani suhteliselt rängalt üle kalli koera surma. Kuigi olukord oli väljapääsmatu, ei ole midagi õudsamat maailmas, kui hoida teda ja lasta ta samas loomaarstil uinutada. See on midagi kõige-kõige kohutavamat üldse, mis olla saab. Olin endast niivõrd väljas, et võtsin rahustit ja järgmine päev tööle minna ei suutnud. Hiljem muidugi miskit välja ei näidanud, aga enesetunne oli pikalt väga paha. Ma ei usu tegelikult eriti seda juttu, et peale surma saadakse uuesti kokku. Ma ei tea, mispidi need asjad toimivad, kuid ma usun uuestisündi.
4. Ma leian, et usk on vajalik. Ma ei poolda siin mingit konkreetset usku. Igasugune uskumine annab tegelikult inimesele jõudu ja midagi rohkemat, kui uskmatutel on. Siiski, inimesed võiksid rohkem hoolida kümnest käsust ja eetikast. See viimane kipub sootuks kaduma. Huvitav tähelepanek oleks, et eetikat on hakanud asendama etikett, mis tegelikult kaldub muutuma eetika vastandiks. Etiketi sisse mahub juba lobitöö, valetamine ja ka kõige mustem saast. Sellest on tõsiselt kahju. Eetika sisse neid jõledusi kuidagi ei peida.
5. Ma olen ilgelt maias. Mulle meeldivad kreemitordid ja saiakesed ja kommid ja šokolaad ja besee. Aga maiustada meeldib ka suitsupeekoni ja muu siukse kraamiga. Ja kui ma kunagi peaksin oma elamise saama (maale muidugi), siis mul oleks seal maakelder ja selle täidaksin ma tikrimoosist kuni marineeritud seenteni.
PS Mulle ei meeldi kringlid.
6. See punkt haakub tegelikult usupunktiga. Kust alustada... praeguse aja inimene otsib. Ta otsib mingit elu mõtet, midagi, mille nimel kogu rabamine toimub, midagi, millest kinni haarata. Aga mulle tundub, et ta on justkui pime. Või vaatab ta viltu või midagi sellist. See kõik on ju siinsamas kohal. Kogu aeg. Ei ole vaja end kellelgi tõestada (ülemusele, jumalale, sõbrale). No pole ju vaja. See kõik on looduses. Loodus on üles ehitatud püha geomeetriale, kuldlõikele, ülimale tasakaalule. Mitte üks inimtehnoloogia ei suuda teostada sellist meistriteost, nagu näiteks rohukõrs. Või näiteks puu. Millest ta tekib? Kas niisama? Või on seal taga kõrgem teadvus, mingi ülim jõud, seaduspärasus. ma ei oska seda kirja panna, aga see on ülimalt oluline inimestele taipamaks. Ma arvan, et elu muutuks kordades kergemaks siis. Aga ma võin eksida ka.
7. Viimane on ulmepunkt. Kunagi käisid mul kodus tulnukad ja ravisid mu kroonilise põskkoopapõletiku ära. Oli väga hirmutav kogemus ja on siiamaani hirmus, kui meelde tuleb.
Ohh, ma vist heietan muudkui sama juttu neis punktides?
Käisime naabrinaisega üks õhtu metsas (sealt ka need marjad). Kusagil Jägala joa taga. Ja mere ääres ja Jägala joa ääres. Olin seal kunagi käinud, algkooli ekskursiooniga. Meenus miskipärast, kuidas inglise keele õpetaja kurjalt keelas serva ligidale minna (kuigi ma polnud üldse niiväga ligidal) ja teised pedagoogid keelasid rusukaldest alla minemast (ikka läksime, nemad läksid suure ringiga). Siis veel treppi polnud. ja praeguseks on trepp juba lagunenud. Minul oli siis mingi väga naljakas fotoaparaat, millega pildid eriti välja ei tulnud. ma ei teagi, kas pilt, mis minust seal serva peal tehti, tuli ka välja. Ei mäleta.
__________________________________________________________________________
Lugesin Tiiu blogi ja postitust seitsmest faktist. Samal ajal mõtlesin, et mida mina kirjutaksin. Ja siis ekraani allapoole kerides nägin, et ta ootab ka minu poolt seitset fakti.Ma ei tea kas ma seitset saaksin või ei. Ja kui erilised need faktid peaksid olema? midagi tavalist? Sensatsioonilist? Aga ma proovin.
1. Esimene asi, mis ma mõtlesin, et kirjutan, on mu eelmisest töökohast. Miks ma tegelikult oma blogi uuesti tegin ja vana sulgesin. Olin ju selle ajani kasutanud blogi kui pingemaandajat. Sain sinna laadida kõik oma viha ja mure. Ja olid ka mõned töökaaslased, kes olid mu blogist teadlikud. Nende seas kahjuks leidusid ka koputajad. Nägin oma eelviimasel tööpäeval ühte oma töökaaslast imelikus nurgataguses vestluses ülemusega. Natukese aja pärast teatati mulle, et mind oodatakse bossi kabinetis. Järgnesid minu elu kõige hullemad 90 minutit, mil mul kulus närvirakke kilodes. Mind süüdistati probleemide fabritseerimises, haiguslehe kasutamises puhkuse eesmärgil ja kollektiivi lammutamises, samuti firmasiseste probleemide toomises avalikkuse ette (mida ma tegelikult ei teinud - kusagil ei olnud kirjas mu tööandja ega ühegi töötaja (isegi mitte ameti-) nime ja blogi lugesid vaid vähesed tuttavad). Sõimu lõpuks paluti esitada lahkumisavaldus. Ma keeldusin, öeldi, et ma ei pea, aga võiksin seda teha. Järgmisel hommikul viisin siiski lahkumisavalduse, pakkisin oma asjad ja lahkusin kohe. Panin oma blogile teise aadressi ja praeguse (endise) aadressi alla tegin uue blogi, mille panin siis lihtsalt avalikkusele lukku. Kuna töölkäimine oli piin nagunii, siis esimesel vabal hommikul olin õnnelik, et ei pea sinna asutusse enam mitte iialgi tagasi minema. Sain kodus olla vaid kaks nädalat. Siis pakuti mulle uut tööd. Peale mind lahkus kuu pärast Riina, kahe pärast Eda, siis Martin ja Marko. Hiljuti Arno. Peale uue tööseaduse vastuvõtmist said koondamisteate kümme minu endist töökaaslast. Tegelikult oli mu eelmine tööandja terrorist, kes kasutas inimesi lihtsalt julmalt ära. Käisin seal tagahoovil hiljuti tööalaselt. Mõtlesin ka sisse minna, kuid ma ei suutnud vastikustunnet maha suruda.
2. Mulle meeldivad vanemad inimesed. Ma pole kunagi leidnud endaealist inimest, kellega oleks tõesti huvitav suhelda ja kelle mõtted pakuks mulle huvi. Ehh, hiljuti üks tegelikult oli, väga tore inimene. Enamus inimesi tundub mulle ausalt rumala halli massina. Loogikapuudus valdaks justkui maad. ma ei pea end sellega teistest targemaks, eieiei, lihtsalt... kuidagi justkui on puudu mingid alustalad, elu mõte vms. Ma ei tea ise ka, mis see täpsemalt on.
3. Elan siiamaani suhteliselt rängalt üle kalli koera surma. Kuigi olukord oli väljapääsmatu, ei ole midagi õudsamat maailmas, kui hoida teda ja lasta ta samas loomaarstil uinutada. See on midagi kõige-kõige kohutavamat üldse, mis olla saab. Olin endast niivõrd väljas, et võtsin rahustit ja järgmine päev tööle minna ei suutnud. Hiljem muidugi miskit välja ei näidanud, aga enesetunne oli pikalt väga paha. Ma ei usu tegelikult eriti seda juttu, et peale surma saadakse uuesti kokku. Ma ei tea, mispidi need asjad toimivad, kuid ma usun uuestisündi.
4. Ma leian, et usk on vajalik. Ma ei poolda siin mingit konkreetset usku. Igasugune uskumine annab tegelikult inimesele jõudu ja midagi rohkemat, kui uskmatutel on. Siiski, inimesed võiksid rohkem hoolida kümnest käsust ja eetikast. See viimane kipub sootuks kaduma. Huvitav tähelepanek oleks, et eetikat on hakanud asendama etikett, mis tegelikult kaldub muutuma eetika vastandiks. Etiketi sisse mahub juba lobitöö, valetamine ja ka kõige mustem saast. Sellest on tõsiselt kahju. Eetika sisse neid jõledusi kuidagi ei peida.
5. Ma olen ilgelt maias. Mulle meeldivad kreemitordid ja saiakesed ja kommid ja šokolaad ja besee. Aga maiustada meeldib ka suitsupeekoni ja muu siukse kraamiga. Ja kui ma kunagi peaksin oma elamise saama (maale muidugi), siis mul oleks seal maakelder ja selle täidaksin ma tikrimoosist kuni marineeritud seenteni.
PS Mulle ei meeldi kringlid.
6. See punkt haakub tegelikult usupunktiga. Kust alustada... praeguse aja inimene otsib. Ta otsib mingit elu mõtet, midagi, mille nimel kogu rabamine toimub, midagi, millest kinni haarata. Aga mulle tundub, et ta on justkui pime. Või vaatab ta viltu või midagi sellist. See kõik on ju siinsamas kohal. Kogu aeg. Ei ole vaja end kellelgi tõestada (ülemusele, jumalale, sõbrale). No pole ju vaja. See kõik on looduses. Loodus on üles ehitatud püha geomeetriale, kuldlõikele, ülimale tasakaalule. Mitte üks inimtehnoloogia ei suuda teostada sellist meistriteost, nagu näiteks rohukõrs. Või näiteks puu. Millest ta tekib? Kas niisama? Või on seal taga kõrgem teadvus, mingi ülim jõud, seaduspärasus. ma ei oska seda kirja panna, aga see on ülimalt oluline inimestele taipamaks. Ma arvan, et elu muutuks kordades kergemaks siis. Aga ma võin eksida ka.
7. Viimane on ulmepunkt. Kunagi käisid mul kodus tulnukad ja ravisid mu kroonilise põskkoopapõletiku ära. Oli väga hirmutav kogemus ja on siiamaani hirmus, kui meelde tuleb.
Ohh, ma vist heietan muudkui sama juttu neis punktides?
Väga huvitav oli lugeda kõike!
Hei sõbrake! Huvitav on lugeda teiste inimeste mõtteid ja vahel tundub, et inimesed, keda kogume enda ümber, mõtlevad ühes taktis. Mis mulle endale veel tundub oluline, on see et me ise muutume läbi teiste inimeste paremaks. Peegeldustes näeme ju iseennast ja selle teavitamine ongi kõige raskem. AGA mul on nii SIIBER!!!! Elama ei peaks nii, et elu on raske. Kohtumiseni!