Jugapuust haavani

Mu aknalaual on tihe punt jugapuuoksi. Ei raatsinud neid ära visata - vandaalid olid üht põõsast retsinud! Vastikud tegelased alles! Tegin siis klaasist soolapurgi tühjaks ja panin nad sinna sisse. Nagu midagi mürrilaadset moodustus mu aknale. Nüüd ma mõtlen, et kas nad oleks ka võimelised juuri alla võtma. Või mis teha, kas lõigata neid nii, et jääks ainult eelmise aasta puit alles või mitte. Sest loogiliselt võttes peaks ju kõige juurdumisaltim olema viimase aasta osa? Igatahes on see tuust päris kaunis.

Aga teisest ilust kah! Nimelt, ma ei tea, kas inimesed on tähele pannud üleüldise allergeenidepaanika taustal, et haabadel on superkena tüvi ja võrad? On keegi üldse seda vaadanud? Märganud? Lõikusin täna maha hulga hõbehaava juurevõsust kasvavaid taimi. Muidugi oleksin tahtnud neid kuhugile istutada või nii. Aga no kus sa paned, kui pole kohta kuhu panna!? Tean Tallinnas praegu vaid ühte kohta (neid on kindlasti veel, sest ta pole meie looduslik puu ja kunagi teda on istutatud), kus kasvab hõbehaaba. Ja nad on ses kohas fantastilised: Kõrged, suured, tümakad ja sihvakad ühekorraga. nad paiknevad kohas, kust möödub iga päev tuhandeid autosid ja busse ja keegi neid ei märka, sest paar muud puud on ees...

Loomulikult on haab üleüldiselt paha: ta ajab prahti (sügisel peab jälle nõmedalt riisuma eksole!), kindlasti on ta seest mäda ja tuleb maha võtta, ta põhjustab jubedaid allergiaid (mis tegelt tekivad su enda pesupulbrist ja fairyst) ja muud sellised vastikud asjaolud. Nii et seda taime pole mõtet pigem kasvatada.

Ilmunud on uus ja huvitav raamat: Mister Fred.
Avastasin ka hea raadio: Raadio Tallinn.

...

Suhtlesin täna ühe huvitava inimesega, kes ütles, et talle meeldiks olla õpetaja ja vist kavatsebki kunagi selleks hakata. ja nimetas üht kooli, mis ei asu Tallinnas. Jutud ammu räägitud, ka igasugu muudel teemadel, kui mulle äkki turgatas pähe mõte. Pärisin temalt, aimates juba ette, et kas ta on põline tallinlane. Vastus oli jah muidugi. Küsisin siis, et kuidas talle meeldiks olla tööl ja elada väljaspool Tallinna? Selle peale toimus teatav meelemuutus ja kodanik soovis siiski jääda Tallinna elama ja tööle. Väga põnev, siiamaani olen kohanud põliseid tallinlasi vaid selliseid, kes ei ole nõus Tallinnast lahkuma. Millest see tuleneb?

Objektid metsas



Leidsin metsast mingid asjad. Ei saanudki päris täpselt aru, on need meie kultuuri alustalad, viltused pensionisambad või hoopis mingid muud tundmatud objektid. Igal juhul on need kaasaegsed asjad, valuvorm on olnud suht euro (nagad pudeli allservas).

Kohvipuu



Tegin pilti oma kohvipuust. Ta on kolme aastane, ilus, tark ja tubli.
Ja ta hargneb jälle! Kas pole äge!?

Fix You

Adiós Ayer

Otsisin täna kaubandusvõrgust veinikorgitseri (kuna kolisin juba detsembris ja peale kolimist kadusid kõik mu köögitarvikud salapäraselt ning lootust neid leida enam ilmselt ei ole). Ja ma ei suutnud leida normaalset, klassikalist veinipudelipunnitõmbajat!!! Müügil oli seitse erinevat mudelit, aga mitte ükski neist tavaline. Muidugi olin herneks vihastamas end ja veeresin vuhisedes "majatarvetest" minema. Lõpuks leidsin toidupoest, rippus terve stenditäis, kõik ühesugused ja tavalised. See oli esimene tänane keemaminek.
Teine. Võtsin linna kaasa fotoka, kuna oli kindel kavatsus teatud kohti pildistada. Muidugi ei jäänud peale korgitserirallit enam aega, et minna mööda linna ringi tuiama. Kavatsesin siis enne bussi peale tulekut teha kaks pilti bussiterminalis. Ja mis ma avastasin?! Fotokas oli kaasas ilma mälukaardita! No ei või olla. Aga seal terminalis olen avastanud juba ammu kaks head kohta, mis vaja kindlasti üles pildistada. Selleks sobib muidugi hilisõhtu ideaalselt. Muide seal on väga head vaated, kui minna õhtul kusagil üheteistkümne paiku, siis ei tolkne inimesed ees.
Kolmas. Avastasin üsna hiljuti, et kohv jäi ostmata, mispärast ma õieti poodi ronisingi!
Neljas. Citrosept on tõusnud apteegis vahepeal 60 krooni võrra. Jee, ma ei ostnud.

Tänane päev on mind kohe erakorraliselt soosinud peaks mainima.

Köögitarvikutest on mul alles kartulikoorimisnuga, üks supi- ja teelusikas, kaks kahvlit. Nüüd tasapisi ostan uusi.

Mis rajad?

Tegelikult pidin vist kirjutama siin blogis ka taimedest. Sest ega üldiselt ei paista vist üldse välja, et ma nendega kokku puutun igapäevaselt? Ma ausalt ei viitsi!

Täna tutvustaksin uut sõna. Selleks on fütotron. Fütotron on maakeeli ruum, kus on võimalik luua klimaatilisi tehistingimusi. Kontrollida temperatuuri, niiskust, CO ja O hulka, valguse tugevust ja selle lainepikkust. Fütotron võib olla läbipaistev nagu kasvuhoone või hoopis täiesti kinnine ruum, kus väljastpoolt ei paistagi, mis asju sees aetakse. Sakus olevas fütotronis näiteks kasvavad katseklaasides meristeemtaimed. Need on taime tipus paiknevast kasvukuhikust aretatud taimed. Selleks võetakse kasvukuhikust tipumeristeem, mis koosneb diferentseerumata rakkudest. Meristeemrakud on sellised imelised rakud, et need võivad areneda mistahes rakkudeks. Osa näiteks hakkab juurteks ja osa lehtedeks. Päris äge. Fütotronis võib teha ka igast katseid, nt katsetada, kuidas porgand guatemaalas kasvaks või mis saaks kaktusest põhjanabal. Ma loodan, et keegi nii lolle katseid päriselt ei tee. Mina tahaksin endale küll ühte fütotroni. Mul on suured paljundusplaanid :)
Fütotrone võib olla uhkemaid ja vähem uhkemaid. Üks hästi uhke on nt Duke'i ülikoolil USAs. Siin on vinged pisemat sorti türkiissinised fütotronikesed. Ja siin juba midagi suuremat ja läbipaistvamat!

Asjalik...

... olla on jõledamalt äge. Eksole. Miskipärast (ma tegelt tean küll mis pärast!) meenub mulle ühel vabaõhutrepil, mida mööda aegajalt kulgen, üks inimene. Selline ülimalt äksi täis ja hakkaja inimene. Ja kui ma seal loiult peaksin loivama, sel trepil, siis selle inimese meenudes tekib mul meeletu energiatulv ja ma lähen hooga edasi. Selline äge trepp on pisikese Eestimaa suures linnas.

Täna just käisin mööda seda treppi. Ja olin asjalik õhtuni. Peale tööd saabus tavapärane sültjas moment, kuid selle peletasin täna kohviga, mispeale muutis hoovi peal kohta kolm mädanenud aluse täit ilusas vormis betooni. Omavolitsesin seal natuke, kuid ma arvan, et mul on selleks ka õigus. Igatahes vahva, homme peaks kah miskit liigutama. Mul on kolm suuremat objekti, mis vajavad väga suuri ümberpaigutusi.

Mis veel põnevat? Päike loojus täna hiigelsuure punase juustukerana merre. Vaatepilt oli võimas, veel võimsam mootoriga langevari (ma ei mäleta, mismoodi seda riistapuud nimetatai ja ei viitsi otsida ka praegu), mis plärisedes punase juusturatta ees pendeldas! Siis meenusid mulle tehnikatüüpi looduseinimesed, kes mootoriga langevarjuga loojangut naudivad, džiibiga rabamülkas keskkonda kaitsevad või aateveega imelisi luiteid külastavad. Ahh, kas loodus pole mitte võrratu?!

Kuulata võiks näiteks Cesaria Evora't!



Leidsin ühe tema loo remiksi ka, mis mul juba aastaid arvutis olemas. Vaatamata igasugustele negatiivsetele kommentaaridele on see lugu siiski väga hea.


Jälle kurvad uudised

Nonii. Ma tahan küsida: lugupeetud inimesed, mis sõna teile mõjub? Kas KURVAD või UUDISED? Sest just selle pealkirjaga postituse puhul tuldi mu lehele blog.tr.ee lehelt muudkui aga järjest. Ja kui ma kirjutan pealkirjaks miskit muud, siis ei koti see kedagi. Kas tõesti on kollane värv imbunud nii sügavale, et ka bloginduses müüb vaid kurbus, traagika ja õud? Ah???

Ja ma olen kindel, et kurbades uudistes tagurpidi pesakasti näinud, läksid kõik pettunult mu lehelt minema. Mis toidab Teie vaimu? Hakake elama ometi.