Asjalik...
27. aprill 2009 by Ivari
... olla on jõledamalt äge. Eksole. Miskipärast (ma tegelt tean küll mis pärast!) meenub mulle ühel vabaõhutrepil, mida mööda aegajalt kulgen, üks inimene. Selline ülimalt äksi täis ja hakkaja inimene. Ja kui ma seal loiult peaksin loivama, sel trepil, siis selle inimese meenudes tekib mul meeletu energiatulv ja ma lähen hooga edasi. Selline äge trepp on pisikese Eestimaa suures linnas.
Täna just käisin mööda seda treppi. Ja olin asjalik õhtuni. Peale tööd saabus tavapärane sültjas moment, kuid selle peletasin täna kohviga, mispeale muutis hoovi peal kohta kolm mädanenud aluse täit ilusas vormis betooni. Omavolitsesin seal natuke, kuid ma arvan, et mul on selleks ka õigus. Igatahes vahva, homme peaks kah miskit liigutama. Mul on kolm suuremat objekti, mis vajavad väga suuri ümberpaigutusi.
Mis veel põnevat? Päike loojus täna hiigelsuure punase juustukerana merre. Vaatepilt oli võimas, veel võimsam mootoriga langevari (ma ei mäleta, mismoodi seda riistapuud nimetatai ja ei viitsi otsida ka praegu), mis plärisedes punase juusturatta ees pendeldas! Siis meenusid mulle tehnikatüüpi looduseinimesed, kes mootoriga langevarjuga loojangut naudivad, džiibiga rabamülkas keskkonda kaitsevad või aateveega imelisi luiteid külastavad. Ahh, kas loodus pole mitte võrratu?!
Kuulata võiks näiteks Cesaria Evora't!
Leidsin ühe tema loo remiksi ka, mis mul juba aastaid arvutis olemas. Vaatamata igasugustele negatiivsetele kommentaaridele on see lugu siiski väga hea.
Täna just käisin mööda seda treppi. Ja olin asjalik õhtuni. Peale tööd saabus tavapärane sültjas moment, kuid selle peletasin täna kohviga, mispeale muutis hoovi peal kohta kolm mädanenud aluse täit ilusas vormis betooni. Omavolitsesin seal natuke, kuid ma arvan, et mul on selleks ka õigus. Igatahes vahva, homme peaks kah miskit liigutama. Mul on kolm suuremat objekti, mis vajavad väga suuri ümberpaigutusi.
Mis veel põnevat? Päike loojus täna hiigelsuure punase juustukerana merre. Vaatepilt oli võimas, veel võimsam mootoriga langevari (ma ei mäleta, mismoodi seda riistapuud nimetatai ja ei viitsi otsida ka praegu), mis plärisedes punase juusturatta ees pendeldas! Siis meenusid mulle tehnikatüüpi looduseinimesed, kes mootoriga langevarjuga loojangut naudivad, džiibiga rabamülkas keskkonda kaitsevad või aateveega imelisi luiteid külastavad. Ahh, kas loodus pole mitte võrratu?!
Kuulata võiks näiteks Cesaria Evora't!
Leidsin ühe tema loo remiksi ka, mis mul juba aastaid arvutis olemas. Vaatamata igasugustele negatiivsetele kommentaaridele on see lugu siiski väga hea.