Tunnistan siinkohal üles, et kui ma vahel kohtan netis miskit lugedes mind huvitavat persooni, siis hakkan tema kohta näiteks googlest infot otsima. Sattusin täna tarbijalehel (muide, see on hea leht, tarbija24.ee) kommentaariumis saksa naisterahvale, kes teatas, et kui tema tahtis Eestis traktorit osta, siis naerdi ta välja. Seejärel ostsis ta traktori Saksamaalt ja seal teda välja ei naerdud. Kuna ta oli oma jutu kirja pannud kuidagi väga heal moel ja ka oma nime lisanud, siis lõin selle googlesse. Ja avastasin: temast on kaheksa aastat tagasi Kroonikas ilmunud artikkel. Kuna see on lihtsalt sajandiartikkel, siis kopeerin selle ka siia, et lingi kadudes kõik säiliks. Mõelda vaid, tema jutust on möödas peaaegu üheksa(!) aastat! Millised on olnud eestlaste arengud? Kui suur on olnud edasiminek? Mis toimub meie peades ja kes me sellised üleüldse oleme?

Eks lugege!

Ute Wohlrab: “Külarahvas ei võta mind omaks”

Sakslanna Ute Wohlrab peab Valga lähedal Kuigatsis talu ning valutab südant Eesti maainimeste pärast, kellest on televiisori lummuses elavad ilusate asjade orjad saanud.

Üksteist aastat tagasi käis Lääne-Saksamaa koolitüdruk Ute noortevahetuse korras Eestis. Olümpia hotell, kus kapitalistide lapsed ööbisid, jättis talle masendava mulje. Utele on meelde jäänud maitsetud pruunid seinaplaadid ja et hommikusöögi kõrvale tellitud kohvi eest tuli eraldi maksta. Ühe noormehe numbritoa ukse taga koputas öösel tütarlaps, kes küsis, ega poisil seksisoovi pole.
Kuid Ute hinge puges märkamatult sümpaatiapisik, mis hakkas seal juuri ajama.

Kuus aastat tagasi tegi Saksamaal juristiametit pidanud neiu oma elus kannapöörde, ta lahkus vanematest ja sõpradest ning kolis Eestisse Otepää lähedale maamajja. Praegu peab ta Valgamaal Kuigatsi kandis Hargo talu, kus kasvatab tori tõugu hobuseid. Heaoluühiskonnas kasvanud Ute on seal õnnelik koos oma viie koera, kolme kassi, nelja kitse, kolme kana, kuke ning üheksa priske suksuga.

“Otepääl pole tavainimesel asu, selle kandi on vallutanud turistid. Otsustasin endale kodu märksa vaiksemasse kanti rajada. Käisin sajast pakutud variandist seitsekümmend läbi. Hargo tallu jõudes tundsin kohe, et olen koju jõudnud,” räägib Ute.

Perenaine serveerib Aafrikast toodud teed ja maiustusi, mida isa talle jõuludeks saatis. Kui Ute küpsisepakiga krõbistab, on kõik viis koera nagu üks mees tal kallal. Lühikest kasvu habras neiu tõrjub nad sõbralikult eemale.

#p2v"“Mulle on maaelu alati meeldinud, minu arvates on see romantiline,” sõnab Ute, kes elas Saksamaal väikelinnas. Armastus hobuste ja maatöö vastu tekkis tal paarkümmend aastat tagasi, kui ta plikatirtsuna ühe vana põllumehe juures külas käis. Seal sai Ute ka oma esimese ratsutamiskogemuse.

Kardab sulast palgata

Ute ütleb, et tuleb talumajapidamisega üksinda suurepäraselt toime. Kui on vaja raskemat tööd teha, siis kutsub abilise. Abiline on aga tema jaoks hell teema, sest paljud eesti maainimesed olevat laisad, kurjad ja sulid.

“Ma ei karda röövleid, neile ässitan koerad kallale. Kardan hoopis inimesi, keda ma tööle võtan. Sulased on minu tagant varastanud ning mulle tahtlikult halba teinud. Inimesed on unustanud, et palga eest tuleb korralikult tööd teha. Nad arvavad, et peavad paari liigutuse eest palju raha saama. Mulle öeldakse, et selline suhtumine on juurdunud nõukogude ajast. Ma olen sel ajal Eestis käinud, mulle on meelde jäänud kohusetundlikud inimesed,” läheb Ute põlema.

“Mulle on öeldud, et varastada tuleb ja petta ka natuke, sest muidu ei saa hakkama. Mina ei peta ega varasta, aga tulen toime. Ma ei ole rikas sakslane, vaid täiesti tavaline inimene, minu võimalused on samasugused kui teistelgi. Mul pole uhket autot ja luksuslikku elamist. Eestis tähtsustatakse asju üle, kui raha saadakse, ostetakse mobiiltelefon, uus, suurema ekraaniga televiisor või köögikombain. Aga need on ju kõigest asjad! Raha tuleks targalt investeerida.”

Naabritega ei suhtle

Kui teha juttu Ute naabritest, siis tõmbub tal kulm kipra. Teda, saksa preilit ei võeta külas omaks. Kui Ute hädasolijale nõu annab, kuulatakse ta ära ning tehakse siis selgeks, et ta on loll sakslane ega tea siinse kandi asjadest midagi. Nii käituvad põikpäised eestlased.

“Ma ei suhtle naabritega eriti. Paljud neist joovad, mida on mul nendega rääkida? Nad ei suhtle ka omavahel kuigi palju. Inimesed on ennast ümbritsevast isoleerinud, nad istuvad teleka ees ja vahivad hommikust õhtuni seebiseriaale. Tundub, et neil on ükskõik, mis maailmas toimub, peaasi, et telekas töötaks,” ironiseerib Ute.

“Ma tahaksin vahel neile öelda, et need võltskuldketid, autod, villad ja ehted, mida nad näevad, ei ole reaalne elu. Filmis on näitlejad, kes saavad oma töö eest palka. Siis aga mõtlen, et milleks inimestelt nende unistused ära võtta.
Minul pole telerivaatamise vastu midagi, aga seda tuleks teha mõõdukalt.
Inimesed kipuvad juba üksteisele nõu andma seebikas nähtu järgi. Ka mul on telekas olemas ning kui ma midagi vaadata tahan, siis võtan selle kapist välja. Kuid seda ei juhtu kuigi sageli.”

Kui küsin Utelt, millest tema unistab, jääb ta hetkeks mõttesse. Ute ütleb, et tal pole suuri unistusi, ta lihtsalt tahab, et tori tõugu hobused välja ei sureks, ning loodab, et võib-olla keegi näeb, kui palju tema oma tööst rõõmu tunneb, ja võtab sellest eeskuju. Ta on rahul, kui näeb oma pakse läikivaid hobuseid mängimas. Ta oleks rahul, kui inimesed hakkaksid sõbralikult läbi saama.

Ute hobused on sõbralikud ja mängualtid. Mustakarvaline Hela tuleb ligi ja paneb pea õlale nagu koer. Tema emal on homme sünnipäev, siis antakse kõigile suhkrut. Täkud hullavad nagu kassipojad, ainult ðokolaadikarva mära nosib vaikselt heinu. Ta pelgab inimesi, sest on kunagi armutult peksa saanud.

“Hobust ei tohi väikses ruumis kinni hoida, siis tekib tal stress ning lihased kärbuvad. Ratsanikud peaksid oma hobusele sagedamini silma vaatama, sest nende tunded peegelduvad silmades. Hobune ei saa karjuda, kui talle kannuseid antakse või sadul selja lõhki hõõrub. Kahjuks ei tea paljud ratsanikud seda.”

Ute lööb kanakuudi ukse pärani. Siniseks värvitud kuut on varustatud elektrisoojenduse ja valgustusega. “Mis te teete siin, tibukesed? Nad ei mune enam, elavad mul siin niisama. Kukk on kah sihuke sõbralik,” seletab Ute.

Räägib loomadega

Ute on vastuoluline isiksus. Ta ütleb, et on seltskondlik tüüp, ning tunnistab samas, et näiteks raadiot ta kuulata ei viitsi. Vahel on päevade kaupa tema ainsad vestluspartnerid loomad.

Saksamaalt ära tulles katkesid tal paljud kontaktid. Allesjäänud sõpradega suhtleb ta elektronposti vahendusel. Ta loeb ja kirjutab meeletult palju. Saksa ajakirjadele ja põhiliselt hobustest.

Kodumaalt lahkudes pakkis ta kaasa virnade viisi raamatuid. Utele meeldivad klassikute teosed, sest sealt leiab häid elumõtteid. Kui ta peaks üksikule saarele minema, siis võtaks ta kaasa kohvritäie raamatuid.

“Teatud mõttes olengi siin nagu üksikul saarel. Kui ma Eestisse kolisin, siis tuttavad muigasid, et olen talveks tagasi. Nüüd läheb siin seitsmes aasta ning ma ei tunne vajadust tagasi minna. Kodu on suhteline mõiste, minu jaoks on kodu vanematekodus, elukaaslase juures Berliinis ja siin. Kodu on seal, kus sa ennast hästi tunned,” räägib Ute. Hiljuti kolis ta elukaaslane Tallinna, nii et nüüd on tal veel neljaski kodu.

Eestis Utel kuigi palju sõpru pole. Kolm saksa õpetajate perekonda Tartus ning sõbrad Valgas. Ute tunnistab, et vahel oleks tal soov rohkem suhelda, kuid ta ei kurda.
Tema arvates on maa-eestlased viimasel ajal muutunud. Sakslannale tundub, et inimesed vihkavad üksteist. Kui üks ostab uue auto, siis teine teda enam ei tervita. Materiaalsel pinnal tekkinud kadedus on nende vahele seina ehitanud.

“Võib-olla põhjustas muutuse piima kokkuostuhinna langus? Mina ei oska vastata, aga see on tuntav. Uus president ja valitsus ei saa rahvast aidata, kui rahvas end ise aidata ei taha. Mu elukaaslane oli hiljuti Kosovos. Sealsed elanikud on kohutavaid katsumusi läbi elanud, aga nad naeratavad. Rahulikus Eestis aga ollakse kurjad. Enam ei tehta ühiseid talguid, ei peeta simmaneid. Miks? Saksamaal on maapiirkondades seltsielu väga levinud ning inimesed tunnevad sellest rõõmu.”

Eestis pole eeskujusid

Utele meeldib ooperis käia. Ta istub vahel oma päevinäinud Volkswagen Golfi rooli ning põrutab Tallinna meelt lahutama. Külaliste tulles otsib neiu aga välja oma vana grammofoni ja mängib plaate.
Ute ei kanna kõrvarõngaid ega sõrmuseid. Ta ei meigi ennast. “Meigitud nägu pole enam mu enda oma. Kui öeldakse, et sul on hea meik, siis pole see kompliment. Ma kannan aeg-ajalt vanaema kingitud pärleid ning abikaasalt saadud ketti,” ütleb Ute, kes hindab traditsioonidega seotud esemeid. Valge portselanserviis, millest ta teed serveerib, on vanavanaema pärandus. Ute arvates tuleb asju pruukida, kuni need kestavad.

Ute ei saa aru maainimestest, kes ei oska nautida neid ümbritsevat metsikut ilu. “Nad ei lähe isegi suvel välja lilli korjama. Nende vaasis ilutsevad roosid, mitte metsalilled. Miks? Nad märkavad ainult küpset metsa, mida saab rahaks teha, et siis uus auto soetada,” on noor talunaine kriitiline.
Tema kriitika pälvivad ka poliitikud, kes poosetavad kallite autode ja uhkete majadega. Nii ei anna nad rahvale eeskuju, vaid hoopis suurendavad kadedust.

“Eestis pole inimest, kellest noored võiksid eeskuju võtta,” põrutab Ute.
“Inimesed unistavad sellest, mis on neile kättesaamatu, ja kibestuvad nii tasapisi. Kuhu ma jõuaksin, kui tahaksin näiteks sellele põllule kümmet dinosaurust ning seni, kuni pole neid saanud, kiruksin ja süüdistaksin riiki ja valitsust? Tuleb elada oskuste ja võimete piires, mitte unistustes. Siis läheb ka elu paremaks.”

Meelega jätsin kirjutama ülal selle, et sama inimese kohta leidub netis kõikvõimalikku infot alates alatust laimavast mutist kuni hulluni välja. Ma ei ole sakslaste fänn, nagu ka solarisepostituses kirjutasin, kuid hetkel (pelgalt esmamulje järgi), kipub eestlane oma õeluseihalusega saksa mutist nõmedam olema.