Tätte
10. mai 2009 by Ivari
kui ma lähen siit kus mul on olnud hea
tahan tunda kuis selja taha vaatan
siia tagasi kord tulema ma pean
tahan seisma jääda maja taga sillal
kuivand oksa tahan jõkke visata
ja siis vaadata et kuis ta kaob ja millal
talle järgmise võiks sappa lisada
üsna imelik et igal aastal vähem
on meil rääkida mismoodi elu läind
aga koos on olla aasta-aastalt lähem
justkui paremini oleks üksteist näind
enam ööseks jääda meil ei ole kombeks
õigel ajal teame kella märgata
kui ka peol on jõudu üle minna homseks
järjest armsam meil on kodus ärgata
tahan kinni hoida millestki mis püsib
nii ma näen kuis olen muutunud
ja ei jõgi minult enam palju küsi
nii ma tunnen kuis mind aeg on puutunud
ma ju palusin mind ärge tulge saatma
kui ma lähen siit kus mul on olnud hea
tahan tunda kui selja taha vaatan
siia tagasi kord tulema ma pean
aga ikkagi teid seismas näen ma uksel
nõnda tuttav on see vaikimise keel
ja ma tean see pole saatmine vaid kutse
kõige rohkem ühe tunni istun veel
tahan kinni hoida millestki mis püsib
nii ma näen kuis olen muutunud
sest tegelikult nii vist ongi. Inimene tugineb ikka kas olnud asjadele või tekstidele. Mõtlen siin enda kirjutatuid. Oma vana blogi aegajalt sirvides leian imestusega, mida kõike ma kirjutanud olen. Ja mulle tundub väga tihti, et seda ei teinud justkui mina. See ongi see koht, kus "ma näen kuis olen muutunud". See on esimeseks tunnistajaks arengust kui sellisest ja neid protsesse on hetkel väga põnev jälgida. Tegelikult võiks iga inimene midagi kirjutada. See teeb võimalikuks iseenda jälgimise kõrvalt. Kui muidu toimub sisedialoog iseendaga, siis niimoodi on võimalik seda dialoogi vaadata eemalt, justkui kolmanda isikuna.






